LEIBKONNALIIKME KULUD: toidukaubale läheb kõige rohkem raha hiidlastel, eluasemele ja vabale ajale aga tallinlastel
Eesti eri otstes eelistatakse vägagi erinevaid toiduaineid ja seega on maakondade perede toidulaual üpris isepalgeline menüü. Sõltub ka sellest, milliseid roogi armastatakse vaaritada ise, oma koduköögis.
Statistikaameti leibkonna eelarve uuringust selgus, et iga inimene kulutas mullu keskmiselt 395 eurot kuus. Sellest kõige rohkem läks toidule – keskmiselt 83 eurot. Linnas olid suuremad kulutused eluasemele, maal toidule ja alkoholita jookidele. Toidu puhul osteti kõige suurema summa eest lihatooteid (18 eurot), piimatooteid ja mune (14 eurot) ning teraviljasaadusi (13 eurot).
Alkoholita jookidele kulus keskmiselt 7 eurot inimese kohta kuus, sellest kohvile 2,50 eurot, mahladele 1,40 eurot, veele 90 ja teele 60 senti. Kusjuures maal olid linnadega võrreldes pisut suuremad kulud toidule ja alkoholita jookidele.
Kõige suurema summa eest ostsid eelmise aasta jooksul toitu hiidlased (1081 euro eest inimese kohta) ja kõige väiksema ehk 846 euro eest valgamaalased.
Saarlased on kõige suuremad leivasööjad
Liiati valivad nad kõige kallimaid leibasid, kulutades selle peale aastas koguni 30,30 eurot. Eesti keskmine oli mullu 20,50 eurot.
Saaremaal on lausa kolm leivatööstust. Neist ühe, Muhu Pagarite asutaja Martin Sepping arvas, et suuremate kulude taga võib olla see, et kohalikud leivad on mandril asuvate suurtööstuste omadest kallimad.
“Kohalikud tööstused panustavad võib-olla rohkem kvaliteedile ja suuremad tööstused hinnale,” selgitas ta kõrgemat kilohinda.
Samas on Muhu leiba firma nelja tegutsemisaasta jooksul iga aastaga aina rohkem ostetud, nii et maitsev leib võib inimesi ka rohkem seda sööma ahvatleda. Muhusse sooja leiva järele sõidetakse kaugemaltki.
Eesti toitumise uuringust selgus, et leiba söövad mehed rohkem kui naised. Kusjuures erinevus on ka vanuse lõikes – vanemad inimesed söövad leiba tunduvalt rohkem kui nooremad.
Lisaks leivale on saarlased ka suured võisööjad. Huvitaval kombel kulutati mullu või ostmiseks kolmes maakonnas – Saaremaal, Ida-Virumaal ja Läänemaal – sama palju ehk 16,40 eurot aastas inimese kohta. Teiste maakondade elanikud ei ole nii võimaiad ja kõige vähem söödi seda Valgamaal, vaid 10,50 euro eest aastas.
Vorstisai täidab kõhtu ja on pealegi odav
Jõgevamaalased paistavad silma suure vorstisaialembuse poolest. Pajusi rahvamaja perenaine Lea Krass tunnistas, et kui neil on harrastusteatri proovid, siis kõige tavapärasema kehakinnitusena on laual just vorstisaiad. “Odav, toidab ja saab kiiresti,” loetles ta põhjusi. Sai on ju odavam kui leib – päts Perenaise saia, mis on Lea lemmik, maksab vaid 35 senti, kuid leivapätsi hind kipub minema üle euro.
“Ma ise ei ole väga suur saia-fänn, kuid abikaasa ja poeg on saia järele täitsa hullud, ning vaatamata leiva tervislikest omadustest rääkimisele ei söö poeg peaaegu üldse leiba,” kõneles naine, kes eelistab saia süüa pigem moosiga või teeb võileivagrilliga sooje juustusaiu. Nende peres terasaiu ei armastata, kuna abikaasa sõnul kipuvad terad hammaste vahele kinni jääma.
Saia meeldib abikaasa Raulile süüa Lea arust imelike lisanditega, näiteks heeringaga, mis tundub naisele täiesti absurdne. Kõige rohkem eelistab tema meespere aga saia suitsuvorstiga, raudne lemmik on Pärtli poolsuitsuvorst.
Kuna Raul töötab traktoristina ja hooajal kestab tööpäev pea päikesetõusust loojanguni, tulebki talle vorstisaiad kaasa teha. Kusjuures võid mees vorsti ja saia vahele määrida ei lase. Seevastu täiskasvanud poeg teeb hommikusöögiks kaheksa vorstisaia kas või või sulatatud juustuga ja võtab mehise kruusi kohvi kõrvale.
Hiidlased söövad kõige rohkem kala
Värskest Eesti Konjunktuuri-instituudi kala ja kalatoodete tarbimise uuringust selgus, et suurema sissetulekuga peredes tarbiti kala ja kalatooteid poole rohkem kui väikese sissetulekuga peredes, see erinevus on kala kalliduse tõttu suurem kui liha- ja piimatoodete puhul.
Rahvuskala räime peetakse pahatihti pensionäride toiduks. Tõsi on see, et vanemad inimesed söövad kala tunduvalt sagedamini kui nooremad.
Kui Eestis keskmiselt osteti kalatooteid 55 euro eest aastas, siis Hiiumaal kulutati selleks kõige rohkem ehk ligi 82 eurot inimese kohta.
“Kala tarbimine sõltub otseselt sissetulekust, kuid kuna Hiiumaal on värske kala kättesaadavus hea ja hind tunduvalt madalam kui linnapoodides, siis ilmselt seetõttu süüakse siin palju kala,” selgitas MTÜ Hiiukala tegevjuht Tuuli Tammla.
Lisaks ei tasu unustada, et kala teeb ka targaks!
See, mis kala parasjagu saada on, oleneb aga aastaajast. Rannakalurid püüavad enamasti ahvenaid, mis lähevad kalatööstustesse, suvel tuleb põhiliselt lesta ja kevadel tuulehaugi. Kassile saab särge ja kotletiks säinast, palju süüakse ka haugi. Viimase aja kehva praamiühenduse tõttu ei lossi kilulaevad enam Hiiumaal ja seetõttu on värske kilu kättesaadavus seal vähenenud.
“Hiidlasel peab jõululaual olema siig, kuid seda ei jätku, nii et tegu on lausa letialuse kaubaga,” märkis Tammla. Enda kalasöömise kohta ütles ta, et teinekord läheb kogu kala müügiks ära, nii et endale ei jäägi. “Aga kui ka iga päev kala ei söö, siis üle päeva ikka,” lisas ta. Tema lemmikud on siig ja lest, viimane nii kuivatatult kui ka panni peal praetult ning suvel muidugi suitsutatult.
Venelased kulutavad palju suhkru peale. Miks?
Ida-Viru leibkonna liige kulutab aastas suhkru ostmiseks 9 eurot, samal ajal kui Eesti keskmine on 5,70. Kuidas seda põhjendada?
Panin vastuse otsimisel kokku iseenese enam kui 35 aasta ida-kogemused, rääkisin paljude sõprade ja tuttavatega. Tulem on siin.
Kuna Ida-Viru rahvastikust on eestlasi pelgalt 20% ja enamik venekeelne rahvas, siis võime laias laastus tõesti rääkida, et venelased söövad idas palju suhkrut. Tegu on eelkõige kultuurilise erisusega.
Minge aga Narva kanti ja vaadake, mis linna ümber toimub. Seal seisavad lõpmatud datšade ehk suvilate armaadad. Ida-Viru datšandus on vormilt sovetiaja pärand, mis tähendab muu hulgas ka pidevat kogukondlikku vaaritamist. Kõik, mis vähegi peenral ja põõsas kasvab, tuleb purki panna. Kõik, mis metsas põõsa all on, tuleb üles korjata ja samuti purki panna.
Tähtsusetu pole ka puskaritegu või siis vanade, eelmise aasta mooside veiniks kääritamine või lisaväärtusena läbi torude kangemaks aurutamine. Olgu, viin on odav ja piiri taga veel suti odavamgi.
Ja võta või uus komme – käsitööõlle vaaritamine. Ega sekangegi ole majanduslikult kasulik. Aga mõnusalt seltskondlik on toimetamise tagajärg kindlasti. Rein Sikk
Puudu on andmed Hiiu-, Saare-, Rapla-, Lääne-, Võru- ja Põlvamaa kohta.
Ida-Virumaal ja ka Valgamaal ostetakse kangemat kraami kõige vähem
Kui muidu räägitakse sellest, et Ida-Virumaal juuakse kõige rohkem, siis leibkonna kulutuste uuringust selgus hoopis vastupidine – koos Valgamaaga on neis kahes maakonnas kõige väiksemad kulud alkoholile. “Alkohoolsete jookide osas ei ole tulemused sajaprotsendilise usaldusmääraga, kuna inimesed ei taha ses osas kõiki kulusid kirja panna,” selgitas statistikaameti analüütik Tiiu-Liisa Rummo.
Teine asi on aga see, et Ida-Virumaal tuuakse Venemaalt odavamat viina ja sigarette ning Valgamaal Läti poolelt odavat alkoholi.
Need ostud aga leibkonnauuringus ei kajastu ja seetõttu on need kaks maakonda pingerea lõpus.
Nimekirjas esimeseks tõusis aga Jõgevamaa, kus osteti mullu iga inimese kohta keskmiselt 134,5 euro eest alkoholi. Tubakatoodete pingereas on esimene aga Järvamaa.
Tubakatooded
Puudu andmed Hiiu, Jõgeva, Lääne, Põlva, Võru, Valga maakondade kohta
Tallinnas kulub kõige rohkem korterile ja meelelahutusele
Kui keskmiselt kulus mullu eluaseme peale 782 eurot inimese kohta aastas (küte, elekter, vesi, remont ja üür), siis Tallinnas oli see summa 891 eurot.
“See on igati loogiline, üllatus oleks pigem see, kui Tallinn poleks kõige kallim,” kostis Peep Sooman Pindi kinnisvarast. “Tallinn on Eestis kõige elujõulisem keskkond, kus majandus areneb ja nõudlus elamispindade järele kasvab.” Inimesed koonduvad sinna, kus on tööd leida, see suurendab aga nõudlust elamispinna järele ning see omakorda tingib üüri- ja müügihindade tõusu. Kokkuvõttes kulubki Tallinnas elamispinnale rohkem kui maal.
Samas tõdes Sooman, et väiksemates kohtades võib näiteks kaugküte olla tunduvalt kallim kui pealinnas, kuna katlamajal on vähe kliente ja ei teki mastaabiefekti.
Ka vabale ajale kulutasid tallinlased kõige rohkem – 706 eurot aastas, millest osa läks reisimiseks ja osa raamatute-ajakirjade jaoks. Kõige usinamad raamatute ja ajakirjade ostjad polnud aga sugugi pealinlased, vaid hoopis saarlased ja pärnakad. Kõige vähem kulutati vabale ajale Valgamaal – 249 eurot inimese kohta ehk poole vähem kui Eestis keskmiselt.
Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse direktor Ülle Juht ütles, et kuna Tallinnas on palgad kõrgemad, saab ka vabale ajale rohkem kulutada. Kui aga vaadata seda, kui suur osa sissetulekust vabale ajale kulutatakse, siis ei ole Valga ja pealinna vahel sugugi nii suured käärid.
Teine asi on võimalused – suuremates linnades on vaba aja veetmiseks kindlasti palju rohkem valikut ja võimalusi kui väikelinnas.
“Kui neli-viis aastat tagasi käisid paljud meie inimesed Tartus etendusi vaatamas, siis nüüd enam nii ei ole, kuna lõviosa etendustest saab ka Valgas näha,” selgitas Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse direktor Ülle Juht. “See on meie kui teenusepakkuja prioriteet – pakkuda kodukoha lähedal suurt valikut.”
Samas lükkas ta ümber arvamuse, et teatri- või kontserdipilet on väikelinnas odavam kui Tallinnas. Hinnad on samad, kuna kulud on korraldajale samad ja lisandub transpordikulu, sest tuleb Valga linna kohale sõita.
Lisaks on Valgas ka täiskasvanutel võimalik oma vaba aega sisustada laulukooris, tantsutrupis, käsitööringis või spordisaalis tegutsedes. “Kes vähegi tahab, leiab rakendust nii vaimule kui kehale,” tõdes Ülle Juht.
ELUASE
MEELELAHUTUS
Kartul
Statistika kogusid kokku Lagle Pärn, Cairit Eit, Kristina Amor, Merily Heinalo, Marvel Riik ja Margus Järv