Paljude väikelinnade elanikud uurivad kannatamatult, millal nende kodukanti uusi kortermaju hakatakse. Karm reaalsus on see, et paljudesse väikelinnadesse ei hakata niipea uusi pindu ehitama.
Lühidalt taandub kõik rahale. Viimati oli Rakveres korterite keskmine tehingute ruutmeetrihind 578 eurot, Võrus 423 eurot, Paides 357 eurot jne. Lihtsa aga korraliku uue kortermaja ehitus maksab koos käibemaksuga 1000 eurot müüdava ruutmeetri kohta, millele lisandub kinnistu maksumus ja muud kulud.
Arendaja soovib ka kasumit teenida ning see tähendab, et tegelikult ei ole otstarbekas uusi kortereid rajada, kui neid ei saa müüa vähemalt 1400-1500 eurose ruutmeetrihinnaga. Maatüki võib ju kohalikult omavalitsuselt poolmuidu välja kaubelda, aga ehitusmaterjalid maksavad igas Eesti nurgas ühe palju, tööjõukulud on pealinnas küll veidi kõrgemad, kuid sellevõrra on väiksemas kohas suurem kulu jällegi materjalide transport ja tihtipeale ka tööjõu majutamine. Lõppude lõpuks on ikkagi vaja korterid maha müüa eelpoolmainitud hinnaga.
Uusi pisiprojekte teevad arendajad endale ja sõpradele
Nüüd aga väikelinnade ostujõu juurde. Kindlasti on Rakveres, Võrus, Paides ja paljudes väiksemateski kohtades olemas maksejõulist klientuuri, kes oleksid valmis endale 1500 eurose ruutmeetrihinnaga korteri ostma. Kuid isegi väiksemates maakonnakeskustes tehakse vaid 10-20 korteritehingut kuus.
Et olla kasvõi paarikümne uue korteriga hoonega konkurentsis, tuleks keskmisest suisa mitmekordselt kallima tootega hõivata paarikümne protsendiline turuosa. Paraku nii palju jõukaid ostjaid väikelinnadesse ei jagu ning oht arendusprojekt pankrotti ajada on seetõttu liiga suur. Seda teavad nii arendajad ise kui ka pangad, kes keelduvad sedasorti projekte finantseerimast.
Väiksemates linnades ehitatakse küll väga väikeseid kortermaju (kuni 8 korterit) ja ka ridamaju, kuid tihtipeale on vähemalt pool nende ostjatest arendajad ja nende endi sõbrad. Tehingud on lukku löödud juba enne ehitustegevuse algust – see võimaldab arendajal riske maas hoida ja tagada pärast ka meeldiv elukeskkond toredate ja isiklikest tuttavatest naabrite näol.
Väikelinnad peavad hakkama saama uute korteriteta
Teine võimalus uhiuue kodu saamiseks, mida kasutavad väikelinnade ettevõtjad veelgi sagemini, on lihtsalt endale uue eramu ehitamine. Hoone rajatakse koduks, raha on teisejärguline ning selle ehitamisel ei arvestatagi, et majja investeeritud raha kunagi müügist tagasi peaks tulema. Selliseid väikeseid uute elamutega rajoone on enamuste väikelinnade külje all, kuid sealne elanikkond on väga monoliitne ja vabaturule need objektid naljalt ei jõuagi.
Seega jääb laiema haardega kinnisvaraarendus praeguse hinnataseme korral eelkõige Harju- ja Tartumaale, vähemal määral ka Pärnusse ning veel mõnda väiksemasse kuurortlinna. Ülejäänud linnades tuleb uute korteriteta hakkama saada, kui just riik ei hakka munitsipaalmaju rajama. Viimane on aga hoopis teine lugu.