TM Kodu ja energia: Energiaklass ennustab küttekulude suurust

Euroopa Parlament on võtnud vastu hoonete energiatõhususe direktiivi, mille järgi peavad olema aastaks 2019 kõik avalikud hooned ja aastaks 2021 kõik ehitatavad uued hooned A-klassis ehk liginull-energiamajad.

Energiamärgis ennustab, kui palju hoone või selle osa tarbib aastas energiat iga köetava pinna ruutmeetri kohta. Mida kõrgem on hoone energiatõhususe klass skaalal A-H, seda väiksemad on energiaarved. Kõige säästlikumad on A-klassi hooned ja enim kulutavad energiat H-klassi hooned. Energiamärgis on vajalik selleks, et maja- või korteriostja teaks, millised hakkavad tulevikus olema tema elektri- ja soojaarved. Energiamärgis võimaldab võrrelda hoone energiatarvet teiste sarnaste hoonetega ja valida energiasäästlikuma variandi.

Energiatõhus maja on tervik, mille juures mängivad lisaks ehitustehnilistele nüanssidele olulist rolli hoone paiknemine ilmakaarte järgi, päevane päikesekiirguse hulk ja tuulte suunad. Kõik see võimaldab hoida kokku energiat, mis maja kütmiseks kulub.

Hoonete energiatõhusust arvutades võetakse arvesse kõigi hoones kasutatavate seadmete energiatarbimist, hoone õhupidavust ja piirete soojusjuhtivust. Mida see aga rahakotile tähendab ja kui suur on vahe kahel järjestikusel energiaklassil või erinevate kütteliikide kasutamisel, jääb inimesetele enamasti ebaselgeks.

Üle 10 000 projekti kogemusega ja igapäevaselt hoonetesse erinevaid küttesüsteeme projekteeriva OÜ ABC Kliima direktor Priit Pärn arvutas välja, mida konkreetselt tähendavad need üheksa energiaklassi eramaja- ja korteriomanikele kolme Eestis enim levinud kütteliigi kasutamisel.

Eramajade puhul tehti arvestused maa-soojuspumpade, õhk-vesisoojuspumpade ja gaasikütte peale. Tänasel päeval planeeritakse väga palju küttesüsteeme soojuspumpade peale ja eramajades on see üks populaarsemaid kütteallikaid. Korterites on endiselt 90% ulatuses kasutusel kaugküte, lisaks vähesel määral ka gaasiküte.

„Arvutustes ei üritanud me ajada juuksekarva lõhki, vaid võtsime Eesti keskmised näitajad, et inimene tajuks üheselt ära, mis klassi maja ta ostab, milliseid kulusid see tähendab ja kui suur vahe on eri energiaklassidel,” ütleb Pärn.

Eramajas on energiaklassi järgi energiatarbimise ennustamine üsna täpne. Kortermajades see ostjale nii ühene ei ole. Enamjaolt makstakse kortermajades küttekulude eest ruutmeetrite järgi, arvestamata, milline on konkreetse korteri energiatarbimine. Korterites võivad kulud olla väga erinevad, kuid energiaklass on antud majale tervikuna. Päiksepoolses küljes on vaja jahutust, samas on teisel pool vaja kütta, selgitab Pärn.

Järjest sagedamini paigaldatakse korteritesse soojusarvesteid, et arvestada konkreetset tarbimist korteri lõikes. Need teisendatakse ehituskvaliteedi koefitsiendiga ning korteriomanikud maksavad soojakulusid 50% ulatuses ruutmeetrite järgi ja 50% soojusarvestite järgi.

„Täpne protsentide jaotus ja koefitsientide määramine on keeruline teema ja igas ühistus vaieldakse selle üle,” möönab Pärn. „Iva on selles, et sundida tarbijat ise kokku hoidma, mitte aknaid lahti hoidma ja laristama.”

Arvutustest selgub, et kortermajades enamlevinud kaugküte võib Eesti eri paigus olla kuni kaks korda erineva hinnaga. See tuleb sellest, et kaugküttekatlamajad erinevad üksteisest nii tüübi kui kütteliigi poolest, soojahinna arvutamisel võetakse arvesse nii trasside soojakadu kui ka eluruumide paiknemist haja- või tiheasustusega piirkondades, selgitab Pärn.

Kõigis katlamajades toodetava ja müüdava soojahinna on kinnitanud konkurentsiamet. Nii saab Võrus olev hakkepuidu kui tehnilise jäätme põletamisel põhinev kaugküttejaam pakkuda elanikele väga odavat soojusenergiat, samas kui mõnes teises Eesti paigas tuleb elanikul sooja ostmiseks teha oluliselt suuremaid kulutusi.

Pärna sõnul võib eramutes kasutatavaid maasoojuspumpasid olla nii häid, halbu kui ka isetehtuid ja nende soojustegur võib olla väga erinev. Arvutuste tegemiseks kasutas ta Eesti keskmist näitajat, elektrihinnaks arvestas 12 senti. Ehkki tema isiklikel arvetel on viimased kolm kuud elektri hind olnud 10 senti kilovatt-tunnist, ei võtnud ta arvutuste aluseks kõige odavamat hinda, vaid keskmist.

„Üks teema, milles võib vaielda lõpmatuseni, on maasoojuspumpade ja õhksoojuspumpade soojustegur,” sõnab Pärn. „Õhk-vesisoojuspumba soojustegur sõltub väga suuresti talvest: kui on külm ja pikk talv, on näitajad halvemad; kui on soe talv, on näitajad väga head.” Pärna sõnul ei ole midagi keerulist selles, et minna 2021. aastast üle liginull-energiamajadele. „Tehniliselt on see võimalik,” ütleb Pärn. „Eramajades seda pelgalt soojuspumbaga ei saavuta, vaid peab kasutama ka päikesepaneele.”

Riik on otsustanud, et soojuspumba-energia korrutatakse kaalumisteguriga läbi ja see kahekordistab energiamärgise arvutusliku energiamahu, mistõttu ei saavuta majad ainult soojuspumpadega liginullenergiaklassi. Praegu tundub, et kõige otstarbekam on A-energiaklassi saavutamiseks integreerida hoonele elektrienergiat tootvad päikesepaneelid. Päikesepaneelide hind on eramajades 5000-10 000 euro kanti, sõltuvalt maja suurusest. „See ei ole kosmiline summa, kui majale, mis maksab 250 000 eurot, panna juurde 2 protsenti,” arvab Pärn.

Energiatõhususe saavutamisele suunatud SA KredExi andmetel on liginull-energiahoonete lahenduste arendustöö ja juhendmaterjalide koostamine praegu töös. Töögruppi kuuluvad peale nende majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, tehnikaülikool, ehitusettevõtted Merko, Yit, Timbeco, Matek ning arhitektid-projekteerijad Hevac, Arhitektuuribüroo JVR ja Kamp Arhitektid.

Arendustöö eesmärk on anda liginull-energihoonete kulutõhusad lahendused.

„Esialgsed tulemused näitavad, et tehnilises mõttes ei ole liginullenergia-hoonete ehitamine probleem ja lisanduva ehitusmaksumuse mõju on väiksem kui näiteks hoone asukoha või siseviimistluspaketi mõju kinnisvara hinnale,” räägib Kredexi kommunikatsioonijuht Joonas Kerge. Olenevalt hoone tüübist – eramu, ridaelamu, korterelamu ja arhitektuursest lahendusest on ehitusmaksumuse kallinemine võrreldes tänaste lahendustega suurusjärgus 5-10%.

Mis seisus oleme?

Tallinna Tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi eelmise aasta lõpus valminud aruandest „Hoonete arvutuslike energiamärgiste vastavus tegelikule tarbimisele” selgub, et enamus hooneid on tarbimise järgi kõrgemas energiaklassis, kui neile väljastatud energiamärgis näitab.

Ehitisregistri andmetel oli eelmise aasta 3. novembri seisuga väljastatud 16 869 energiamärgist, millest 8352 on olemasolevate hoonete mõõdetud energiakasutusel põhinevad kaalutud energiaerikasutuse (KEK) märgised ja 8517 uute ja rekonstrueeritavate hoonete arvutuslikul standardkasutusel põhinevad ener-giatõhususarvu (ETA) märgised. KEKi järgi arvestades kuulub enamus Eesti eluhooneid D-, E- ja F-klassi, ETA järgi aga C-, B- ja D-klassi. Erinevus on seega ühe-kahe klassi ulatuses.

„Üldisel tasandil väljendavad kõik energiamärgised sama mõtet – need ilmestavad, milline on hoone energiatarbimine ning selle energiatarbe keskkonnamõju,” kõneleb ehitus- ja elamuosakonna nõunik Margus Tali. „Tuleb arvestada asjaolu, et kasutusel on kaks erinevat energiamärgise tüüpi, mille väljastamisel on selged erinevused. Need erinevused tulenevad otstarbest, millega kumbki märgise tüüp seostub, ja tingivad selle, et märgistes ette nähtud energiatarbimise andmed ei lange täielikul kokku.”

Arvutusliku energiamärgise alusel kontrollib kohalik omavalitsus, kas hoone täidab tööde teostamise järel energiatõhususe miinimumnõuded.

Tegelikel tarbimisandmetel põhineva energiamärgise eesmärk on anda ostjale või üürijale ülevaade, milline on olnud hoone kasutamisel tegelik energiatarve.

Arvutuslike märgiste puhul põhinevad arvutused tüüpilise kasutuse andmetel, mis on määratud analüüsi tulemusena ja väljendavaid mingeid keskmisi ja optimaalseid tasemeid. „Tüüpiline kasutus ei suuda aga täielikult arvesse võtta inimfaktorit – tarbija harjumusi ja eelistusi, nõudmisi sisekliimale või ka kasutusintensiivsuse varieeruvust,” selgitab Tali. „Seega ei ole võimalik eeldada, et arvutuslik tarbimine langeb täielikult kokku kõigi kasutajate harjumustega.” Täpsemat informatsiooni hoonete energiamärgise kohta saab vabalt ehitisregistrist hoone andmete alt. Muu hulgas saab sealt teada, mis tüüpi märgisega on uuritava hoone puhul tegemist.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium analüüsib nii energiamärgise metoodikaga kui ka menetlusega seonduvaid ettepanekuid, mille TTÜ on oma aruandes esitas, selle aasta jooksul.

KOMMENTAAR PINDI KINNISVARA PROJEKTIJUHILT ELMAR LIITMAA

Kliendid küsivad energiaklassi

■ Uusarenduste puhul on hoone energiaklass kindlasti väga oluline ja praktiliselt kõik kliendid järgivad seda. Energiaklassist on lihtne aru saada, kuigi selle tähendust ja tausta ei tajuta. Tänapäeval ei ole alla B-klassi kortermaja ostja silmis korteriturul konkurentsivõimeline. Eramute puhul on veidi teistmoodi, kuid uusarendustes arvestatakse ikka B-energiaklassiga.

■ Ka vanemate kortermajade puhul vaadatakse energiaklass, iseasi kuidas see täht päriselus reaalsetes rahanumbrites kajastub. Uutel majadel on energiaklass arvutuslik ja arusaadav.

■ Vanemate paneelmajade puhul on hea, kui on C-klass, aga olen kohanud ka D-, E-ja isegi F-klassi. Seda, mis F-i taga on, klient ei taju. Järelturu korterite puhul võiks pilgu peale visata reaalsetele arvetele, millest vaid üks osa on küttekulu. Sellele lisanduvad veel haldus-, remondi- ja laenukulu. Lõpuks on oluline, kui suured on kulud kokku.

■ Klientide teadlikkus energiamassidest on kindlasti tõusnud. Kui energiaklassi täht näitab, et maja ei ole energiatõhus, teeb see kliendi ettevaatlikuks ja tehing võib katki jääda, sest see viitab suurtele numbritele igakuisel arvel.

■ Veel ei ole inimesed kuigi hästi informeeritud sellest, et nelja aasta pärast peavad kõik uusehitised olema liginullenergiahooned. See on praegu veel arendajate ja ehitajate teema. Jäägu spetsialistide otsustada, kas on hea mõte sellist nõuet kehtestada. See nullenergia saavutamine võib minna ehituslikult liiga kalliks ja selleks, et saavutada täiendav väike kokkuhoid, tuleb teha suuremahulisi kulutusi. Hoone soetusmaksumus läheb ebamõistlikult kalliks. Aga suund on muidugi õige.

MÕISTED

■ MADALENERGIAMAJAon B-energiaklassi maja, mille energiatõhususarv on kuni 120 kWh/т2 aastas. Madalenergiahoone kavandamisel on vaja tagada, et hoone soojuskaod oleksid väikesed, tehnosüsteemid energiatõhusad ja vabasoojust kasutataks otstarbekalt.

■ LIGINULLENERGIAMAJA on kehtiva A-energiaklassi maja energiatõhusus-arvuga kuni 50 kWh/m2 aastas. Liginullenergiahoone nõuetele vastamiseks on vaja toota taastuvatest allikatest energiat kas krundil või selle lähiümbruses.

■ PASSIIVMAJAL on vähendatud soojakadu nii palju, et maja saaks ära kütta ainult sissejuhitavat õhku soojendades. Hoones on kontrollitud õhuvahetus.

■ NULLENERGIAMAJA on samm passiivmajast edasi. Selline hoone toodab vajaliku tarbitava energia ise näiteks päikesepaneele või tuulegeneraatorit kasutades.

***

ALLIKAS: „HOONETE ARVUTUSLIKE ENERGIAMÄRGISTE VASTAVUS TEGELIKULE TARBIMISELE” LÕPPARUANNE