Pindi kinnisvara andmetel erinevad Pärnu korterite viimase aasta pakkumis- ja tehinguhind teineteisest märksa rohkem kui näiteks Tallinnas või Tartus.
Suvepealinnas ulatub keskmine hinnalahknevus selle vahel, mida küsitakse ja kui palju makstakse, 39 protsendini. Tartus on erinevus 18 ja Tallinnas 19 protsenti.
Pindi kinnisvara müügipartner Peep Sooman selgitas hinnakääride põhjust, et Pärnus ostetakse odavamaid kortereid kui need, mis parajasti müügis. Ta kirjeldas, et ranna rajoonis ilutseb üle maja silt “Müüa”, kuid kohalik inimene pigem ei jaksa sinnakanti korterit osta. Ometi tunneb vajadust eluaseme järele pärnakaski ja kena elupaiga leiab väljastpoolt ranna rajoonigi.
Põhjus, miks Pärnus on müügil palju kallist vara, peitub Soomani ütlust mööda selles, et paljud soomlased tahavad oma investeeringu siin ära müüa. “Luksuskorteritest ja suveresidentsidest väga paljud on müügis, aga huvilisi jagub suhteliselt vähe,” tõdes ta.
Sooman kinnitas, et protsentides välja arvestatud hinnaerinevus pakkumiste ja tehingute vahel ei tähenda Pärnu puhul, et pakkumishinnad oleksid sedavõrd üle paisutatud. “Alati ta tähendab natukene seda, aga mitte 39 protsenti,” nentis ta.
Kinnisvaraeksperdi kutselise maakleri Janno Petersoni jutu järgi võib hinnaerinevus näidata, et müüjate hinnasoov on suurem, kui ostja nõustuks maksma, kuid tema andmeil on tõesti müügis hulk uuemaid ranna rajooni kortereid. Maakleri arvates on ruutmeetrihinna piir, kus töötav noor pere suudab pangalaenuga kodu osta, 1400 eurot. “Mai rajooni korteri hind ja veel 20 protsenti,” esitas ta võrdluse.
Peterson tõi välja veel ühe nüansi, mis eristab Pärnu kinnisvaraturu seisu Tallinna ja Tartu omast. Nimel on neis kahes riigi suuremas linnas 2007.–2008. aasta buumi aegne hinnatase ammu ületatud. Pärnus pole hinnad nii kõrgele veel kerkinud ja Petersoni hinnangul on nähtavasti siin müügis hinnatõusu ajal ostetud vara, mida proovitakse tulutult sama summa eest realiseerida.
Eelkõige näitab vahe Petersoni selgituse järgi turu likviidsust. Kui erinevus on 10–15 protsenti, toimub normaalne kauplemine: ühed küsivad, teised pakuvad. Pärnus aga on turg väike ja tehingute arv piiratud.
Üleeilse seisuga oli kinnisvaraportaalis Kv.ee müügis 613 korterit. Petersoni arvates jääb selline hulk siiski normaalsuse piiresse.
Kutseline maakler selgitas, et hindamisel võetakse arvesse, kui palju tehinguid Pärnus kuus tehakse, siis saab öelda, kas number on liialt suur või ei. Pärnus sõlmitakse kuu jooksul keskmiselt 70–80 tehingut ehk müügis on aastane tehinguvaru. Normaalseks loetakse kuni poolteiseaastast varu.
Pindi kinnisvara analüüs näitab, et viimased kolm aastat on korteripakkumiste kogus püsinud enam-vähem sama: 600 ümber. Buumi järel, aastal 2010, aga ka 2012 ulatus pakkumiste arv 1400ni.
Veel üks koht, kus nõudluse ja pakkumise vahel laiutab kuristik, on üüriturg, kus suvekorteritesse otsitakse septembrist maini lühiajalisi rentnikke.
Peterson möönis, et tänu veebiplatvormidele nagu Airbnb ja Booking.com on üüriäri rohkem massidesse läinud. Selline üüriturg pole üksnes ranna rajooni teema, vaid kandunud ülejäänud linnaosadesse. Talviseid üürnikkegi ei jätku kõigile ja seetõttu hakkab 3+9 mudel maakleri arvates jätkusuutlikkust kaotama.
“Kolledži tudengid üürivad kuni 50 korterit, aga suvekortereid võib olla paari tuhande ligi. Kolledži peale ei saa kogu Pärnu linna talvist üüriturgu üles ehitada,” kinnitas kutseline maakler.