Kinnisvaraturu kõige levinum klišeeks on „kinnisvara puhul maksavad asukoht, asukoht ja veelkord asukoht“. Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman kirjutab lahti, mida see väide tegelikult tähendab ja milline mõju on soodsal asukohal.
Et asja mitte segaseks ajada, võtame hetkel vaatluse alla elukondliku kinnisvara, sest äriobjektide puhul kehtivad veidi teistsugused kriteeriumid. Erandeid on alati, kuid allpooltoodud viis rusikareeglit kehtivad enamustel juhtudel.
Kaugus keskusest
Igal asustusüksusel on keskus ja igal riigil on keskus. Mida lähemal riigi keskuse keskpunktile, seda kallim on kinnisvara. Eesti keskuseks, nii halduslikus kui majanduslikus mõttes, on Tallinn. Tallinna keskpunktiks peetakse omakorda Viru ja/või Vabaduse Väljakut ning ajalooliselt ka Raekoja Platsi. Seega, mida lähemal paikneb objekt neile väljakutele, seda kallim ta justkui on. Alati pole see siiski absoluutne ja selgituse annab järgmine punkt.
Piirkonnasisene asukoht
Inimestel on tekkinud elukeskkonna suhtes teatud standardsed ootused. Nii võib vaikses ja rohelises sisekvartalis müüdav elamispind olla kümneid protsente kallim korterist, mis paikneb aktiivses liiklussõlmes. Hullemal juhul on kena kortermaja vastas mõni maha jäetud hoone, kus kodutud öösiti lõket põletavad. See mõjub elamispinna hinnale laastavalt.
Majasisene asukoht
Liftita majades on kõige kallimaks 2.-3. korrus, kuhu ülearu palju trampida pole vaja. Seda muidugi juhul, kui ülemistelt korrustelt hingematvat vaadet linnale või merele pole. Liftiga hoonete puhul aga kõrgus maksab – rohkem valgust, vähem müra ja avaram vaade. Soklisse rajatud madalad ja niru loomuliku valgusega pugerikud on ja jäävad oluliselt odavamaks. Kui elamispinna akendest avanevad vaated sisehoovi, on tegemist lisaväärtusega, sõidutee poolsed mürarikkamad korterid ei ole nii nõutud kaup. Samuti on oluliseks ilmakaar – lõunapoolsed elamispinnad on valgusrikkamad ja enamasti kõrgemalt hinnatud.
Ligipääsetavus
Autoga või jala saab üldiselt igale poole ligi, küsimus on eelkõige ajas. Küll aga muutub probleemiks, kui ühistranspordi peatused on liiga kaugel või ühissõidukite peatusintervall on liiga hõre, sest kõikidel pereliikmetel ei pruugi autot olla või napib parkimiskohti. Linnaäärsetel aladel võib suisa ette tulla, et mõnes kohas on ühistranspordiühendus eeskujulik, aga kõik ühissõidukid sõidavad vales suunas ehk keskusest eemale. Kui lapsed ilma vanemate abita kooli või trenni ei pääse, siis see mõjutab kinnisvara hinda negatiivselt.
(Avalike) teenuste kättesaadavus
Tänapäeval enam postkontori või raamatukogu kauguse pärast keegi endale kodu ostmata ei jäta. Ideaalis peaks aga elamispinnast jalutuskäigu ehk maksimaalselt kilomeetri kaugusel olema pood koos apteegiga, kool ja lasteaed. Keskusest eemal paiknevate elurajoonide korral tehakse tavaliselt mööndus ning aktsepteeritakse, et punktist A punkti B võib liigelda ka ühistranspordiga, kuniks jalutada ei tule kokku üle kilomeetri.
Nii ongi igati loogiline, miks Tallinna üheks kallimaks korterelamute piirkonnaks Vanalinna kõrval on näiteks Kentmanni ja Tatari tänavate ümbrus ning miks linnaäärsetele põldudele ehitatud eramajade hinnad ei saa ühegi nipiga vastu Kristiine samaväärsetele eramutele.