Hiilgeaegadel oli Eestis üle 2000 mõisa, millest paljud on tänaseks lootusetult lagunenud. Siiski on meil alles sadu mõisasüdameid, millest aeg-ajalt mõned ka müüki tulevad. Osad ostetakse ära kiirelt, osade müük vältab kauem, kuid kaubaks lähevad needki. Kes ostavad Eestis mõisasid?
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman kirjutab, et mõisahuviliste ring on väga kirju ja eeldus, et neil kõikidel on rahakott puuga seljas, ei vasta ilmtingimata tõele.
Tõsi, mõisakompleksid on suured rajatised ja võrreldes tavalise eramajaga on nende hooldamine üksjagu kulukam. Teiseks on muidugi hoopis teisest puust nende kommunaalkulud. Kolmandaks tuleb mõisate korrastamisel lähtuda ka muinsuskaitsereeglitest, mis renoveerimise veelgi kallimaks teevad. Küll aga ei vasta tõele, et mõisahooneid ostavad ainult väga rikkad inimesed.
Laias laastus võib mõisaostjad jagada kolme kategooriasse.
Ajaloohuvilised. Mõisate ajalood on meeliköitvad, paljudele ajaloofännidele saab ühe mõisasüdame putitamine elutööks, kusjuures rõhk ei ole mitte tingimata viimase vindi peal ehitustöödel, vaid just ajaloo vaiksel taastamisel ning rõhutamisel. Paraku päris tavaline ajalooõpetaja endale tõesti mõisa ülalpidamist lubada ei saa, kuid veidi rohkem kapitali ja oluliselt suurem ajaloohuvi on toonud meile nii mõnegi uue mõisaomaniku, kes vastavalt võimalustele oma uues kompleksis ajalugu taastab.
Teise kategooria moodustavad majatusettevõtjad. Mõis, mis on korda tehtud, on vägev turismimagnet. Mõnes mõisas on suisa SPA (Pädaste, Vihula, Saka jne), kuid üldiselt piirdutakse siiski majutuse ja/või ürituste korraldamisega. On üritusi, mida naljalt hotelli banketisaalis ei peeta – näiteks pulmad, mille jaoks on mõis suurepärane koht.
Kolmandasse kategooriasse kuuluvad nn kohalikud ehk inimesed, kelle juured on otsapidi konkreetse mõisa või selle lähedusega seotud. Polegi tähtis, kas vaarisa oli parun või viinaköögi töömees, kui lapsepõlv on möödunud teadmises, et kõnealune mõis on perekonnaajaloo oluline osa, siis maksevõime kasvades ollakse valmis see võimalusel endale ka soetama. Tõsi, seda tuleb harva ette, et erihuvidega ostjale potsatab just soovitud mõisasüda nina ette, kuid päris võimatu see ka pole.
Mõisa omamisega seotud kitsaskohtadest kirjutasin juba algupoolel. Võimalusi, kui rahakott muidugi välja veab, on seevastu oluliselt rohkem. Isiklikud tammealleed koos väga erilise haljastusskeemiga, tiigisüsteemid, rääkimata majesteetlikust hoonestusest – need kõik paeluvad ning kui millegi korrastamine ilusti välja tuleb, on silmarõõmu aastakümneteks nii endale kui tuhandetele mõisa/ajaloohuvilistele!
Tavaliselt on mõisasid müügis ühel ajahetkel mõnikümmend, vahel veidi rohkem, vahel vähem. Kahjuks ei ole Eestis pädevat andmebaasi, kus päris kõik müüki pandud mõisad kenasti rivis oleksid, seega tuleb kasutada erinevaid kinnisvaraportaale ja veidi peale passida. Valikus on tavaliselt nii paarsada tuhat eurot maksvaid renoveerimist vajavaid hooneid kui juba kauniks poleeritud komplekse, mis maksavad muidugi miljoneid. Kuna siiani on Eesti riik üks suuremaid mõisaomanikke, siis tasub ka riigi pakkumistel silma peal hoida. Näiteks tänavu paiskas RKAS müüki Palivere mõisa koos Vidruka kooliga, Vaeküla mõisa, Kaagvere mõisa (juba müüdud) ning Eesti Aleksandrikooli hoone (Kaarlimõisa).