Tallinna vanalinn kui Eesti kinnisvaraturu kroonijuveel on kirgi kütnud aastakümneid – kas see jääb odavalt üle võõbatud turistide turuplatsiks, kohalike joomaurkaks või erakordseks elukeskkonnaks? Või kas on ehk ka hübriidfunktsionaalsus võimalik?
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman meenutab, et eriti teravalt hüppas see küsimus lauale koroonakriisi ajal, mil Tallinna vanalinn oli sama tühi kui mõni Hiina majandusbuumi ajal kiirelt valmis klopsitud kummituslinn, kus majad küll olid olemas, aga inimesi mitte eriti. Mõnus oli jalutada seal küll, aga üsna igav ka, sest kõik ärid olid kinni ja isegi kausitäit suppi polnud võimalik kuskilt osta.
Selleks, et Vanalinna asumi dünaamikast paremini aru saada, tuleks teha kiire pilguheit ajalukku. Jätame keskaja rahule, kuid nõukaaega tasub siiski sisse vaadata. Toona oli suur hulk Tallinna vanalinna elamufondist amortiseerunud ja sealseid elamispindu jagati väga suures osas mõne järjekordse preemia raames kohalikele kultuuritegelastele – kirjanikud, kunstnikud ja muud andekad inimesed. Kaubandus lokkas täies hoos, alates Aia tänaval asuvast poolelitaarsest Kaubahallist kuni Raekoja platsil asuva „Melodia“ plaadipoeni (sic!), sinna vahele mahtusid kingsepad, kinod, pudipoed ja loomulikult ka üle linna kuulsust kogunud gastronoomiakauplused. Õnneks oli võõral võimul nii palju oidu, et ajaloolist pärandit mingiski osas säilitada ja autentset õhkkonna püüti kord aastas Vanalinna Päevade raames terve Eestiga jagada.
Koos Eesti Vabariigiga tulid omandireform ja erastamine. Väga suur osa Tallinna vanalinnast vahetas omanikku. Tekkisid uued restoranid ja poed. Vanalinna suurimaks probleemiks oli, nagu viidatud, väga amortiseerunud keskkond – alates maa-alusest torustikust kuni majade üldise seisukorrani välja. Õnneks oli muinsuskaitse enamus juhtudel oma ülesannete kõrgusel ning ei lubanud sopast sepikut teha – kellele rangete nõuete kohaselt renoveerimine üle jõu käis, müüsid oma korterid/majad lihtsalt edasi.
Tänaseks on 1997. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Vanalinn oluliselt muutunud. Lõviosa hooneid on korrastatud ning tänased Vanalinna elanikud teavad täpselt, mida teha tohib ning mida mitte, samuti on valdavas enamuses rahu tehtud nii kõrtsude kui turistide hordidega. Ruumi jagub kõigile.
Tallinna vanalinn kinnisvarakeskkonnana on olnud üllatavalt stabiilne – ei olnud mingit megarallit tõusuaastatel, kuid mis veelgi tähtsam, ei olnud ka tehingute madalseisu viimase kriisi ajal. Seda ilmestavad hästi allolevad numbrid, mis kajastavad Vanalinna asumi korteriomandite tehingute arvu iga aasta esimesel kümnel kuul (et oleks tänavusega võrreldav).
Kokkuvõtteks võib öelda, et väide, justkui Tallinna Vanalinn on igihaljas piirkond, vastab täielikult tõele. Ehkki kohalikele suunatud kaubandus ja paljuski ka toitlustus on sealt tänaseks suurtesse kaubanduskeskustesse ja uutesse trendipiirkondadesse kolinud, on turismimagnetina Vanalinn tõeline pärl ning ka elukeskkonnana mitte ainult talutav, vaid lausa elitaarsuse hõnguga – seda hoolimata seigast, et tehingute keskmine ruutmeetrihind on ammu kesklinna muude piirkondade uusarendustele jalgu jäänud.
Kes täna tahab Vanalinna elama või äri tegema asuda, siis valikut on – pakkumises on veidi alla saja korteri, kümmekond maja ning paarkümmend äripinda ettevõtjatele, üüripakkumised kõigele lisaks. Piirkonna kalleim pakkumine pole muidugi enam kõikidele – kolmest majast koosnev hoonetekompleks Rüütli tänaval maksab ei rohkem ega vähem kui 7 000 000 eurot.
Tallinna vanalinna korteriomandite tehingute arv (iga aasta esimesed 10 kuud)
2015 65
2016 71
2017 73
2018 79
2019 60
2020 64
2021 82
2022 70
2023 75
2024 61
Allikas: Maa-amet