Fotograafia saabus minu ellu hobina juba 20 aastat tagasi. Viimased 5 aastat sellest saan ennast aga elukutseliseks kinnisvara fotograafiks pidada. Olen saavutanud aastatega vilumuse, et käsi ei värise ühegi ülesande ega olukorra ees. Kuidagi saab alati selle õige pildi kätte ja kui juhtubki, et mingil põhjusel jääb tulemus saavutamata, siis järelikult nii pidigi minema. Ei tasu selle ees kohkuda ega põdeda, vaid tuleb teha järgmine kord parem foto lihtsalt.
Kui looduse pildistamine on pigem meditatiivset laadi, siis mõne tähtsa vastuvõtu või pulma pildistamine on nagu ekstreemsport, adrenaliin on veres ja toimub jaht sellele “õigele” kaadrile ning uudsele võttenurgale. Hiljem aga saabub rahulolu ja uhkus.
Need fotosuunad ongi tänaseks jäänud kinnisvara pildistamise taustale ja kujunenud põnevaks vahelduseks, et mitte päris rooste minna ka nendes.