Pindi Kinnisvara tõi välja suuremate linnade hinnamuutused aastaga (dets 2015-dets 2016).
| Linn | Hind 2015 lõpp (€/m²) | Hind 2016 lõpp (€/m²) | Muutus (%) |
| Haapsalu | 412 | 571 | 38,6 |
| Jõgeva | 156 | 172 | 10,3 |
| Jõhvi | 283 | 344 | 21,6 |
| Kohtla-Järve | 83 | 100 | 20,5 |
| Kuressaare | 695 | 827 | 19,0 |
| Narva | 491 | 449 | -8,6 |
| Paide | 280 | 291 | 3,9 |
| Põlva | 368 | 398 | 8,2 |
| Pärnu | 904 | 1006 | 11,3 |
| Rakvere | 460 | 394 | -14,3 |
| Rapla | 447 | 608 | 36,0 |
| Tallinn | 1531 | 1703 | 11,2 |
| Tartu | 1159 | 1294 | 11,6 |
| Valga | 149 | 113 | -24,2 |
| Viljandi | 515 | 600 | 16,5 |
| Võru | 317 | 354 | 11,7 |
Allikas: Pindi Kinnisvara, Maa-amet
Pindi Kinnisvarahalduse kvaliteedijuht Heliis Anto ütles, et külmade ja lumesajuga ning sellele järgnenud sulaperioodiga on majadele tekkinud taas esimesed jääpurikad, mis on ohuks inimeste eludele.
„Hoidke katused puhtad, kõik inimesed tahavad jõuda oma pere juurde sooja koju, mitte lõpetada haiglavoodis ainuüksi seetõttu, et ihne ühistu on otsustanud paarsada eurot säästa,“ sõnas Anto.
„Lume- ja purikatõrje on meie kliimas viilkatuste puhul mitte võimalus, vaid kohustus. Karmide tagajärgedega õnnetuste korral võetakse ühistu juhatuse liikmed ka kriminaalkorras vastutusele,“ hoiatas Anto.
Üha rohkem soetatakse endale Tallinna ja Tartu lähedusse suvila eesmärgiga see aastaringseks elamuks renoveerida. Põhjuseks on üha kallinevad korterihinnad, millele ei hakka suurematel peredel enam hammas peale.
„Kellel aga suvila juba olemas, on soodne aeg linnakorter maha müüa, sest praeguse hinnataseme pealt müües on võimalik saada suvemaja märksa korralikumalt renoveeritud, kui veel mõni aasta tagasi,“ sõnas Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman.
„Tegelikult oleme ühte sellist valglinnastumise lainet juba näinud – see oli kümmekond aastat tagasi, kui eramud muutusid kallinevate korterite kõrval tõsiseltvõetavaks alternatiiviks,“ meenutas Sooman. „Erinevus seisneb eelkõige selles, et nüüd on hakatud satelliitasulatesse aktiivselt ka uusi kortereid ehitama,“ lisas ta.
Mullu detsembris tõusid korterite hinnad ajaloo rekordtasemele. Kunagise kinnisvarabuumi laest põrutasid läbi nii Tallinn kui ka 17 suurema linna korterihinna indeks.
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman ütles, et tegemist on äärmiselt erakordse sündmusega, mis rõõmustab varaomanikke, kuid teeb meele mõruks ostjatel.
„Nagu iga järsema hüppe puhul, on ka seekordne hinnatõus selgitatav statistilise kurioosumiga, kuid lõppude lõpuks on terve elu üks asjaolude kokkulangevus ja fakt on see, et enam ei ole Tallinna korterite ajalooliseks rekordhinnaks 1689 €/m² aastast 2007, vaid 1703 €/m² aastast 2016,“ selgitas ta.
17 Eesti suurema linna korteriomanditehinguid koondav Pindi Indeks tegi detsembris võimsa, 14,2%lise hüppe 1424 euroni ruutmeetri kohta. Varasem rekord pärineb samuti aastast 2007, mil tipuks oli 1397 eurot ruutmeetri kohta.
Suure panuse andis indeksi kasvule Tallinna linna suurenenud tehinguaktiivsus, kuna aasta lõpus vormistati hulganisti asjaõigustehinguid keskmisest kallimate uusarenduste korteritega.
Pindi Kinnisvara avaldab ettevõtte juhtkonna poolt koostatud prognoosid 2017. aastaks.
Tallinna korteriturg
Harjumaa uusarendused
Tallinna ärikinnisvara
Tartu elukondlik vara
Korrashoid (haldus/hooldus)
Väikelinnad
Väikelinnades on küll kinnisvarahinnad madalad, kuid see ei tähenda alati, et valik suur oleks. Vastupidi – lõviosas väikelinnades on korterite valik väga väike ja ilusat ning hubast korterit tuleb tikutulega taga ajada.
Pindi Kinnisvara lääne regiooni juht Annely Sermat ütles, et pakkumistepõud on peaaegu igas väiksemas linnas. „Väga tihti taandub asi sellele, mida korteri müügist saadava rahaga peale hakata. Niisama raiskamiseks on seda liiga palju, Tallinnasse korteri ostmiseks või eramu ehitamiseks aga liiga vähe ja nii ongi sajad varaomanikud otsustanud oma tühjaks jäänud korteri pigem välja üürida või vähemlikviidsetes piirkondades lihtsalt sõbrale/tuttavale kasutada andnud,“ rääkis Sermat.
Sermati sõnul on väikelinnade pakkumiste arv langenud pooleteise aasta jooksul kuni 50% võrra. Iseäranis raske on leida heas seisukorras, kohe sisse kolimiseks sobilikku elamispinda.
Korrashoiuteenuste turg on 2016. aastal olnud väga jõuline- ühistud vaatavad aastaid kehtinud haldus/hoolduslepingud kriitiliselt üle ning rõhuvad erinevalt varasemast odava hinna asemel teenuste sisule ja kvaliteedile.
Pindi Kinnisvarahalduse kvaliteedijuht Heliis Anto ütles, et tänavu on teenuseosutaja vahetamiseks tehtud päringute arv ajaloo suurim. „Kuu keskmisena pöördub meie poole 40-50 uut klienti, kelle korralikuks teenindamiseks kasvatame agressiivselt ka meeskonda- hetkel otsime uusi haldureid, hooldustehnikuid, hooldusjuhti ja koristusega tegelevaid spetsialiste,“ rääkis Anto.
Anto sõnul peitub ühistute aktiivsuse taga ühelt poolt suurenenud teadlikkus, millised üldse korrashoiuteenused oma kvaliteedilt olla võivad. Oluliseks peab ta ka elanike suurenenud maksevõimet, mis ei sunni enam igalt poolt kokku hoidma ja valima pretsedenditult odavaimat pakkumist. „Kord nädalas niiske lapiga trepikoja üle tõmbamine ei ole mingisugune kvaliteet, ehkki see on odav. Muru ei niideta ka ammu enam vikatiga ja ainult üks kord suve jooksul,“ tutvustas Anto ekstreemsemaid näiteid, milliseid teenuseid on kokkuhoidlikumad ühistud varasemalt tellinud.
2016. aasta oli tähelennuks stock-office-tüüpi äripindadele, kus on kombineeritud ladu, büroo ja kaubanduspind.
Pindi Kinnisvara ärikinnisvara maakler Hannes Käbi sõnas, et stock-office-tüüpi pindasid oli turul ka enne, kuid tänavu jõudsid need laiemalt turuosalejate teadvusesse. „Nutikalt projekteeritud pinnad, kus on kombineeritud mitu funktsiooni, on lahenduseks suurele hulgale ettevõtjatest, kes varem on pidanud tegelema ajamahuka ja kalli logistikaga oma erinevate pindade vahel,“ selgitas Käbi.
Käbi lausus, et teiseks oluliseks trendiks on tänavu olnud Tallinna ja selle lähiümbruse ärimaade tehingute aktiveerumine. „Ettevõtted on laienemisfaasis ja aastaid söötis seisnud maatükid on saanud endale uued omanikud,“ lisas ta.
Lisaks on Käbi sõnul üha suurem nõudlus rahavooga ärihoonete vastu. „Investoritel on vaba raha palju käes ja korralikult toimivate rahavoo objektide vastu on huvi kasvutrendis, ostjateks on lisaks kohalikele investoritele ka mitmed välisrahastusega ettevõtted, paraku on pakkumisi väga vähe,“ lisas Käbi.
Tallinna ja selle lähiümbruse uusarenduste müük kogub üha suuremaid tuure. Kuna hinnavahe pruugitud korteritega on väike, siis ostetakse pealinnas prognoositavalt ca 2000 ühikut uusi kortereid.
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman ütles, et sellises mahus müüdi uusi kortereid viimati enne majandussurutist.
Soomani sõnul ei vasta väide, nagu toimuks uusarendustes ülepakkumine, tõele. Uusi kortereid lisandub turule tõesti palju, kuid vabade müügis olevate ühikute jääk on täpselt sama suur, kui 2015. aasta lõpus (ca 1800 tk). „Järelturul on hinnad kõrgeks läinud, uusarendustes on aga finantseerimisskeemidest tulenevalt soov kaubast võimalikult kiirelt lahti saada, et mitte konkurentidele jalgu jääda ja seetõttu valivad üha rohkem noori peresid endale pruugitud pinna asemel uhiuue elamispinna,“ ütles ta.
„Siin tuleb eristada kahte statistikat- uute korterite valmimisel sõlmitavad asjaõiguslepingud kajastavad kuni aasta tagasi müüki paisatud ja võlaõiguslikult broneeritud lepinguid. Müügimaht 2000 ühikut aasta kohta on arvestatud aga praegu sõlmitavate võlaõiguslike lepingute baasilt, mis asjaõiguslike tehingutena kajastuvad alles järgmisel aastal,“ lisas Sooman.
Ehkki Tallinna korterite tehinguhinnad on püsinud aasta jooksul küllalt stabiilsena, iseloomustab 2016. aastat pruugitud korterite pakkumiste hiiliv hinnatõus, mis on ostjate jaoks jõudmas taluvuse piirile.
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman selgitas, et ehkki tehingute arv ja ka terve Tallinna keskmine hinnatase on väga sarnane mullusele, on teatud varatüüpide pakkumishinnad pidevas tõusutrendis.
„Kõige järsemaks hüppajaks on paneelmajade korterid ehk turu odavam hinnaklass. Nende hinnatõusu on soodustanud siiani kaks tegurit- esiteks on Tallinna elanike arv pidevalt kasvav ja surve odavamate toodete järgi üha kasvab; teiseks on kasvanud investorite hulk, kes soetab madalama klassi varasid välja üürimise eesmärgil,“ rääkis Sooman.
„Kui üksikud räämas erandid välja jätta, siis oleme tagasi aastas 2006, mil terve ühiskond ahhetas, sest 3-toaline paneelmaja korter maksis miljon krooni (63 900 eurot)“, nentis ta.
Soomani sõnul on pretsedenditu olukord, kus uute ja pruugitud korterite hinnavahe on vaid paarkümmend protsenti. „Nii väikeseks on saanud vahe minna vaid seetõttu, et tihedas konkurentsis tegutsevad arendajad eelistavad kiiret väljamüüki, samas järelturul on pakkumiste arv aina kahanev“, lisas Sooman.
Tallinnas on hetkel pakkumises ca 5500, millest ligi 1800 on uued korterid. Aasta alguses oli pakkumiste koguarv 6000.
Tartu elukondlikku kinnisvaraturgu iseloomustab tänavu märgatavalt kasvanud tehingute arv uusarenduste ja teiste kallimate varadega.
Pindi Kinnisvara lõuna regiooni juhataja Riho Lubi ütles, et nii Tartus kui selle lähiümbruses on korterite ja ridamajade uusarendusi jõudsalt lisandunud ning ka ostjatest pole puudust. „Inimesed hindavad kvaliteeti ning asukohta ja on valmis selle eest ka maksma,“ selgitas Lubi.
Siiski pole Tartu keskmine tehinguhind aastaga oluliselt muutunud, kuna kallimate varade kõrval annavad suure panuse tehingustatistikasse ka odavamad järelturu tüüpkorterid, mille hinnad on aasta jooksul sõltuvalt piirkonnast ka veidi langenud. Suurenenud on ka üüritulu teenimise eesmärgil sooritatavate korteriostude arv.
Eesti kinnisvaraturul kujunes tänavu välja üleüldine üürikorteritesse investeerimislaine, mille käigus on vähegi maksevõimelised soetanud endale välja üürimiseks teise elamispinna.
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Soomani sõnul nimetab rahvasuu seda pensioni neljandaks sambaks. „Kliima kinnisvarasse investeerimiseks on tõesti soosiv, sest hoiuseintressid on olematud, muud investeerimisinstrumendid on märksa labiilsemad ja samas on ainuüksi kodumajapidamistel hoiustejääk ca 6 miljardit eurot, mis lausa kisendab väljundi järgi,“ selgitas ta.
„Tallinna ja Tartu üürikorteritesse investeerimine on mõistlik seni, kuni seda tehakse omavahenditest, nii on investor turukõikumiste eest rohkem kaitstud. Muudes piirkondades tasuks olla ettevaatlikum, kuna erinevalt Tallinnast ja Tartust kahaneb enamuste teiste linnade elanike arv ja seega ka nõudlus elamispinna järgi pigem langeb,“ rääkis Sooman.
„Üürikorteritesse investeerimislaine rahvusspordiks tituleerimine pole liialdus- meie hinnangul ostetakse pea kolmandik korteritest praegu mitte oma tarbeks, vaid üürile andmiseks,“ ütles ta.
Sooman rõhutas, et iga investeerimisega kaasnevad riskid ning arutu korterite laenuraha abil kokku kuhjamine lõpeb lõpuks ikka nii, nagu ta on ka varem lõppenud- oraste peale ehitatud kaardimajake variseb väiksemagi majandusvõnke korral robinal kokku.
LEIBKONNALIIKME KULUD: toidukaubale läheb kõige rohkem raha hiidlastel, eluasemele ja vabale ajale aga tallinlastel
Eesti eri otstes eelistatakse vägagi erinevaid toiduaineid ja seega on maakondade perede toidulaual üpris isepalgeline menüü. Sõltub ka sellest, milliseid roogi armastatakse vaaritada ise, oma koduköögis.
Statistikaameti leibkonna eelarve uuringust selgus, et iga inimene kulutas mullu keskmiselt 395 eurot kuus. Sellest kõige rohkem läks toidule – keskmiselt 83 eurot. Linnas olid suuremad kulutused eluasemele, maal toidule ja alkoholita jookidele. Toidu puhul osteti kõige suurema summa eest lihatooteid (18 eurot), piimatooteid ja mune (14 eurot) ning teraviljasaadusi (13 eurot).
Alkoholita jookidele kulus keskmiselt 7 eurot inimese kohta kuus, sellest kohvile 2,50 eurot, mahladele 1,40 eurot, veele 90 ja teele 60 senti. Kusjuures maal olid linnadega võrreldes pisut suuremad kulud toidule ja alkoholita jookidele.
Kõige suurema summa eest ostsid eelmise aasta jooksul toitu hiidlased (1081 euro eest inimese kohta) ja kõige väiksema ehk 846 euro eest valgamaalased.
Saarlased on kõige suuremad leivasööjad
Liiati valivad nad kõige kallimaid leibasid, kulutades selle peale aastas koguni 30,30 eurot. Eesti keskmine oli mullu 20,50 eurot.
Saaremaal on lausa kolm leivatööstust. Neist ühe, Muhu Pagarite asutaja Martin Sepping arvas, et suuremate kulude taga võib olla see, et kohalikud leivad on mandril asuvate suurtööstuste omadest kallimad.
“Kohalikud tööstused panustavad võib-olla rohkem kvaliteedile ja suuremad tööstused hinnale,” selgitas ta kõrgemat kilohinda.
Samas on Muhu leiba firma nelja tegutsemisaasta jooksul iga aastaga aina rohkem ostetud, nii et maitsev leib võib inimesi ka rohkem seda sööma ahvatleda. Muhusse sooja leiva järele sõidetakse kaugemaltki.
Eesti toitumise uuringust selgus, et leiba söövad mehed rohkem kui naised. Kusjuures erinevus on ka vanuse lõikes – vanemad inimesed söövad leiba tunduvalt rohkem kui nooremad.
Lisaks leivale on saarlased ka suured võisööjad. Huvitaval kombel kulutati mullu või ostmiseks kolmes maakonnas – Saaremaal, Ida-Virumaal ja Läänemaal – sama palju ehk 16,40 eurot aastas inimese kohta. Teiste maakondade elanikud ei ole nii võimaiad ja kõige vähem söödi seda Valgamaal, vaid 10,50 euro eest aastas.
Vorstisai täidab kõhtu ja on pealegi odav
Jõgevamaalased paistavad silma suure vorstisaialembuse poolest. Pajusi rahvamaja perenaine Lea Krass tunnistas, et kui neil on harrastusteatri proovid, siis kõige tavapärasema kehakinnitusena on laual just vorstisaiad. “Odav, toidab ja saab kiiresti,” loetles ta põhjusi. Sai on ju odavam kui leib – päts Perenaise saia, mis on Lea lemmik, maksab vaid 35 senti, kuid leivapätsi hind kipub minema üle euro.
“Ma ise ei ole väga suur saia-fänn, kuid abikaasa ja poeg on saia järele täitsa hullud, ning vaatamata leiva tervislikest omadustest rääkimisele ei söö poeg peaaegu üldse leiba,” kõneles naine, kes eelistab saia süüa pigem moosiga või teeb võileivagrilliga sooje juustusaiu. Nende peres terasaiu ei armastata, kuna abikaasa sõnul kipuvad terad hammaste vahele kinni jääma.
Saia meeldib abikaasa Raulile süüa Lea arust imelike lisanditega, näiteks heeringaga, mis tundub naisele täiesti absurdne. Kõige rohkem eelistab tema meespere aga saia suitsuvorstiga, raudne lemmik on Pärtli poolsuitsuvorst.
Kuna Raul töötab traktoristina ja hooajal kestab tööpäev pea päikesetõusust loojanguni, tulebki talle vorstisaiad kaasa teha. Kusjuures võid mees vorsti ja saia vahele määrida ei lase. Seevastu täiskasvanud poeg teeb hommikusöögiks kaheksa vorstisaia kas või või sulatatud juustuga ja võtab mehise kruusi kohvi kõrvale.
Hiidlased söövad kõige rohkem kala
Värskest Eesti Konjunktuuri-instituudi kala ja kalatoodete tarbimise uuringust selgus, et suurema sissetulekuga peredes tarbiti kala ja kalatooteid poole rohkem kui väikese sissetulekuga peredes, see erinevus on kala kalliduse tõttu suurem kui liha- ja piimatoodete puhul.
Rahvuskala räime peetakse pahatihti pensionäride toiduks. Tõsi on see, et vanemad inimesed söövad kala tunduvalt sagedamini kui nooremad.
Kui Eestis keskmiselt osteti kalatooteid 55 euro eest aastas, siis Hiiumaal kulutati selleks kõige rohkem ehk ligi 82 eurot inimese kohta.
“Kala tarbimine sõltub otseselt sissetulekust, kuid kuna Hiiumaal on värske kala kättesaadavus hea ja hind tunduvalt madalam kui linnapoodides, siis ilmselt seetõttu süüakse siin palju kala,” selgitas MTÜ Hiiukala tegevjuht Tuuli Tammla.
Lisaks ei tasu unustada, et kala teeb ka targaks!
See, mis kala parasjagu saada on, oleneb aga aastaajast. Rannakalurid püüavad enamasti ahvenaid, mis lähevad kalatööstustesse, suvel tuleb põhiliselt lesta ja kevadel tuulehaugi. Kassile saab särge ja kotletiks säinast, palju süüakse ka haugi. Viimase aja kehva praamiühenduse tõttu ei lossi kilulaevad enam Hiiumaal ja seetõttu on värske kilu kättesaadavus seal vähenenud.
“Hiidlasel peab jõululaual olema siig, kuid seda ei jätku, nii et tegu on lausa letialuse kaubaga,” märkis Tammla. Enda kalasöömise kohta ütles ta, et teinekord läheb kogu kala müügiks ära, nii et endale ei jäägi. “Aga kui ka iga päev kala ei söö, siis üle päeva ikka,” lisas ta. Tema lemmikud on siig ja lest, viimane nii kuivatatult kui ka panni peal praetult ning suvel muidugi suitsutatult.
Venelased kulutavad palju suhkru peale. Miks?
Ida-Viru leibkonna liige kulutab aastas suhkru ostmiseks 9 eurot, samal ajal kui Eesti keskmine on 5,70. Kuidas seda põhjendada?
Panin vastuse otsimisel kokku iseenese enam kui 35 aasta ida-kogemused, rääkisin paljude sõprade ja tuttavatega. Tulem on siin.
Kuna Ida-Viru rahvastikust on eestlasi pelgalt 20% ja enamik venekeelne rahvas, siis võime laias laastus tõesti rääkida, et venelased söövad idas palju suhkrut. Tegu on eelkõige kultuurilise erisusega.
Minge aga Narva kanti ja vaadake, mis linna ümber toimub. Seal seisavad lõpmatud datšade ehk suvilate armaadad. Ida-Viru datšandus on vormilt sovetiaja pärand, mis tähendab muu hulgas ka pidevat kogukondlikku vaaritamist. Kõik, mis vähegi peenral ja põõsas kasvab, tuleb purki panna. Kõik, mis metsas põõsa all on, tuleb üles korjata ja samuti purki panna.
Tähtsusetu pole ka puskaritegu või siis vanade, eelmise aasta mooside veiniks kääritamine või lisaväärtusena läbi torude kangemaks aurutamine. Olgu, viin on odav ja piiri taga veel suti odavamgi.
Ja võta või uus komme – käsitööõlle vaaritamine. Ega sekangegi ole majanduslikult kasulik. Aga mõnusalt seltskondlik on toimetamise tagajärg kindlasti. Rein Sikk
Puudu on andmed Hiiu-, Saare-, Rapla-, Lääne-, Võru- ja Põlvamaa kohta.
Ida-Virumaal ja ka Valgamaal ostetakse kangemat kraami kõige vähem
Kui muidu räägitakse sellest, et Ida-Virumaal juuakse kõige rohkem, siis leibkonna kulutuste uuringust selgus hoopis vastupidine – koos Valgamaaga on neis kahes maakonnas kõige väiksemad kulud alkoholile. “Alkohoolsete jookide osas ei ole tulemused sajaprotsendilise usaldusmääraga, kuna inimesed ei taha ses osas kõiki kulusid kirja panna,” selgitas statistikaameti analüütik Tiiu-Liisa Rummo.
Teine asi on aga see, et Ida-Virumaal tuuakse Venemaalt odavamat viina ja sigarette ning Valgamaal Läti poolelt odavat alkoholi.
Need ostud aga leibkonnauuringus ei kajastu ja seetõttu on need kaks maakonda pingerea lõpus.
Nimekirjas esimeseks tõusis aga Jõgevamaa, kus osteti mullu iga inimese kohta keskmiselt 134,5 euro eest alkoholi. Tubakatoodete pingereas on esimene aga Järvamaa.
Tubakatooded
Puudu andmed Hiiu, Jõgeva, Lääne, Põlva, Võru, Valga maakondade kohta
Tallinnas kulub kõige rohkem korterile ja meelelahutusele
Kui keskmiselt kulus mullu eluaseme peale 782 eurot inimese kohta aastas (küte, elekter, vesi, remont ja üür), siis Tallinnas oli see summa 891 eurot.
“See on igati loogiline, üllatus oleks pigem see, kui Tallinn poleks kõige kallim,” kostis Peep Sooman Pindi kinnisvarast. “Tallinn on Eestis kõige elujõulisem keskkond, kus majandus areneb ja nõudlus elamispindade järele kasvab.” Inimesed koonduvad sinna, kus on tööd leida, see suurendab aga nõudlust elamispinna järele ning see omakorda tingib üüri- ja müügihindade tõusu. Kokkuvõttes kulubki Tallinnas elamispinnale rohkem kui maal.
Samas tõdes Sooman, et väiksemates kohtades võib näiteks kaugküte olla tunduvalt kallim kui pealinnas, kuna katlamajal on vähe kliente ja ei teki mastaabiefekti.
Ka vabale ajale kulutasid tallinlased kõige rohkem – 706 eurot aastas, millest osa läks reisimiseks ja osa raamatute-ajakirjade jaoks. Kõige usinamad raamatute ja ajakirjade ostjad polnud aga sugugi pealinlased, vaid hoopis saarlased ja pärnakad. Kõige vähem kulutati vabale ajale Valgamaal – 249 eurot inimese kohta ehk poole vähem kui Eestis keskmiselt.
Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse direktor Ülle Juht ütles, et kuna Tallinnas on palgad kõrgemad, saab ka vabale ajale rohkem kulutada. Kui aga vaadata seda, kui suur osa sissetulekust vabale ajale kulutatakse, siis ei ole Valga ja pealinna vahel sugugi nii suured käärid.
Teine asi on võimalused – suuremates linnades on vaba aja veetmiseks kindlasti palju rohkem valikut ja võimalusi kui väikelinnas.
“Kui neli-viis aastat tagasi käisid paljud meie inimesed Tartus etendusi vaatamas, siis nüüd enam nii ei ole, kuna lõviosa etendustest saab ka Valgas näha,” selgitas Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse direktor Ülle Juht. “See on meie kui teenusepakkuja prioriteet – pakkuda kodukoha lähedal suurt valikut.”
Samas lükkas ta ümber arvamuse, et teatri- või kontserdipilet on väikelinnas odavam kui Tallinnas. Hinnad on samad, kuna kulud on korraldajale samad ja lisandub transpordikulu, sest tuleb Valga linna kohale sõita.
Lisaks on Valgas ka täiskasvanutel võimalik oma vaba aega sisustada laulukooris, tantsutrupis, käsitööringis või spordisaalis tegutsedes. “Kes vähegi tahab, leiab rakendust nii vaimule kui kehale,” tõdes Ülle Juht.
ELUASE
MEELELAHUTUS
Kartul
Statistika kogusid kokku Lagle Pärn, Cairit Eit, Kristina Amor, Merily Heinalo, Marvel Riik ja Margus Järv
Esmaspäeva, 28. novembri õhtul lülitab Tallinna Kesklinna vanem Alar Nääme sisse valguse ettevõtjate jõulualleel.
Jõuluallee kulgeb Tallinna südalinnas mööda Rävala puiesteed. Tallinna kesklinnas tegutsevate ettevõtjate abiga on seal kasvavaid alleepuid tuledega dekoreeritud alates aastast 2014. Kesklinna valitsuse algatatud projektis osalejate arv on linnaosa vanema Alar Nääme sõnul kolme aasta jooksul peaaegu kahekordistunud.
“Tänavu annab ligi 30 ettevõtet oma panuse, et Tallinna kesklinnas oleks pimedal ajal rohkem valgust ja alates esimesest advendist tekiks juba ka jõulutunne,” hindab Nääme.
Ta meenutab, et esimesel aastal dekoreeriti valguskettidega ainult Islandi väljaku ümber kasvavad püramiidjalakad, kuid juba mullu advendiajaks lisandunud toetajate abiga valgustatud ala laienes. Tänavu projektiga liitunud ettevõtjate toetus lubab paigaldada valgusdekoratsioonid ka Rävala puiestee keskel kasvavatele püramiidtammedele.
Linnaosa vanem avaldab tänu kõigile uutele ja varasematele jõuluallee toetajatele. Esmaspäeval pärast tulede süütamist kirjutab ta alla ka lepingud vastselt liitunud ettevõtetega. Nüüdsest on oma toodetega toetajate seas rahvusvaheliselt tuntud ettevõte Shishi, kes andis suure panuse 528 dekoratiivkuuliga, mille paigaldas sponsorina projekti kaasatud ProLumina OÜ. Järgnevaks kolmeks aastaks on projektiga liitunud spordiklubi Reval-Sport, Gurmee Teater (Skyworld Service OÜ), GO Grupp, OÜ Apotheka Magistratus, Hansa Ilutulestikud OÜ, Tänavapuhastuse AS ja Brave Capital OÜ.
Juba kahel varasemal aastal olid toetajate seas LHV Pank, Pindi Kinnisvara, Olympic Casino Eesti, Tahe Outdoors, Tallinna Kaubamaja, Tallinna Jõuluturg, Reval Café, Pagaripoisid, Olde Hansa, Wiedemanni Tõlkebüroo, Adam Bd, KH Energia-Konsult, MK Illuminations Baltic, Rae restoran, Hell Hunt, restoran Tule Estonia, Tallinna Legendid, Nimeta Baar, restoran Maikrahv. Jõuluallee kauni kujunduse, valgustuse valiku ja ülespaneku ning samuti korrashoidmise eest on hoolt kandnud Kesklinna valitsuse koostööpartner MK Illumination Baltic AS.
Tuled süttivad jõulualleel 28. novembril kell 18 ja jäävad põlema kuni 15. veebruarini 2017.
Eesti 17 suurema linna korteritehingutest moodustasid Tallinna tehingud tervelt 60 protsenti.
Pindi Indeks langes oktoobris 0,5% võrra, 17 Eesti suurema linna tehingute kaalutud keskmiseks hinnaks oli 1242 eurot. Septembris oli antud suurus korrigeeritud andmetel 1248 €/m².
Kui 2016. aasta septembris tehti indeksilinnades 1341 korteriomandi tehingut, siis oktoobris toimus 1307 tehingut. Võrdluseks- 2015. aasta oktoobris tehti indeksilinnades 1244 korteriomandi tehingut.
Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman sõnas, et taas hoidis indeksit üleval Tallinna linn, kus tehti eelmisel kuul 805 korteriomanditehingut keskmise ruutmeetrihinnaga 1600 eurot (-3%), mis moodustab 60 suuremate linnade tehingute mahust. „Jääb püsivaks reaalsuseks, et Eesti kinnisvaraturg samastub üha rohkem Tallinnaga,“ lisas ta.
Võrreldes hinnatipuga aprillis 2007 on indeks languses veel 11 protsendiga. Võrreldes viimaste aastate madalaima punktiga juulis 2009. aastal (624,2 €/m²) on Pindi Indeks 99 protsendi võrra kõrgemal.
Pindi Kinnisvara koostatud hinnaindeks võtab arvesse kõigis maakonnakeskustes, lisaks Kohtla-Järve ning Narva linnas tehtud korteriomandite ostu-müügitehingute kaalutud keskmise ruutmeetrihinna. Tegemist on väärtusega, mis hõlmab ligi 800 000 elaniku eluaset läbi enam kui kümneaastase ajaloo.
Butiigi- ja restoraniärimehed on Tallinna peatänava kontseptsioonist lummatud ja ehkki bulvari valmimistähtaeg on teadmatus tulevikus, kätkevad juba praegu nende pikemad laienemisplaanid äritegevust ka peatänaval.
Pindi Kinnisvara äripindade konsultant Silver Ojamets ütles, et Tallinnas on toitlustusasutuste ja butiigiäride jaoks häid kohti vähe. „Viru tänavale ja vanalinna laiemalt kõik ei mahu, Pärnu maanteel otsitakse vitriinidega kaubanduspindasid tikutulega taga,“ rääkis ta.
„Ega meie klientidel muidugi täna äri tegemata jää, kuid pikemas perspektiivis on mitmed butiigi- ja restoraniärimehed lubanud Peatänaval paiknevatele pindadele kolida,“ rääkis Ojamets. „Ettevõtjad on elu ja maailma näinud inimesed ning nad oskavad suurlinnades nähtud jagatud linnaruumi võlusid hinnata,“ kinnitas Ojamets.
„Kogu peatänava merepoolseks väravaks saab ilmselt hetkel juba ehituses olev Porto Franco keskus, mis on väga väärikas stardikoht kontseptsiooni edasi arendamiseks,“ lisas ta.
Juba esimeste sügiseste lumetormidega varitseb katustel surmaoht, kuna suur temperatuurikõikumine muudab katustelt alla libisevad jäätunud lumekamakad eluohtlikuks.
Pindi Kinnisvarahalduse kutseline kinnisvarahaldur Elis Liivrand soovitas, et majaomanikud peaksid juba esimeste suuremate lumesadudega põhjalikult hindama katuste lumetõrje vajalikkust. „Kui õnnetus on käes, on hilja takkajärgi tark olla, kerge hooletus võib minna maksma halvemal juhul kellegi elu,“ hoiatas Liivrand.
Tema sõnul saab väiksema katuse puhtaks vähem kui saja euro eest. „Inimeste tervis ja turvalisus on aga hindamatud,“ lisas Liivrand.
Esmakordselt analüüsib Pindi Kinnisvara korterite maksmust nende ehitusaasta järgi, mis annab tervikliku ülevaate, millise ajastu varatüübid kõrgemas ja millised madalamas hinnas on.
Käesolevas analüüsis on aluseks võetud Tallinna 2016. aasta esimese 10 kuu korteriomanditehingute keskmised väärtused. „Tulemused kinnitavad, et aastakümneid raiutud dogma, justkui kinnisvara väärtust mõjutab ainult asukoht, on poolik. Tegelikult määrab paraja annuse kinnisvara väärtusest ka korteri ehitusaasta, täpsemini küll konkreetse ajastu projekteerimistrendid ning ehitusstandardid- ja materjalid,“ sõnas Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman.
Tabelijärgselt on välja toodud ka kommentaarid iga ajastu kohta.
| Ehitusaasta | Hind €/m² |
| enne 1939 | 1 920 |
| 1940-1970 | 1 445 |
| 1971-1990 | 1 278 |
| 1991-2000 | 1 470 |
| 2001-2010 | 1 741 |
| 2011-2016 | 1 874 |
Kommenteerib Pindi Kinnisvara müügipartner Peep Sooman.
Enne 1939. aastat ehitatud hoonete keskmise kõrge hinnataseme puhul mängib siiski suurt rolli asukoht. On ju nii igihaljas Vanalinna asum kui ka Kadriorg linna tsentris, mis mõjutab omakorda vara väärtust. Samas kuuluvad siia gruppi ka vanad üles vuntsitud toonased linna äärealad, mis täna on kesklinna osaks või selle lähipiirkonnaks- Uus Maailm, Kassisaba, Kalamaja jms. Asukoht on hinnas, selles pole kahtlustki. Kuid hinnas on ka ajalugu, mis selgitab ka selle kategooria kõige kõrgemat ruutmeetrihinda.
Aastatel 1940-1970 ehitati korralikke kivimaju. Iseloomulikuks olid kõrgete lagedega Stalini-aegsed avarad korterid ja väga kompaktse ruumijaotusega tellisest või tuhaplokist nn hruštšovkad. „Kivimaja on ikka kivimaja“ ütlevad nii eestlased kui venelased ja maksavad parema heliisolatsiooni ja soojapidavuse eest ka kõrgemat hinda. Samas on paljude selliste majade tehnosüsteemid juba mitmendat ringi mädad ja vajavad taas vahetuskuuri.
1971-1990 oli paneelmajade ajastu. Ehkki ehitati veel ka hruštšovkasid, kerkisid kümned tuhanded kõigi mugavustega magalarajoonide korterid just sellel ajastul – loodi meile praegusel kujul tuttavad Väike-Õismäe, Mustamäe ja Lasnamäe. Tehingute keskmine hind indikeerib ostjate seisukohta paneelmajade suhtes väga ühetimõistetavalt – paneelmajad on elamufondi autsaiderid, mida ostavad need, kellel raha rohkemaks ei jagu. Piirkonnal pole mingit vahet – ka kesklinna paneelmajad on muudest sama piirkonna korteritest tugevalt odavamad.
1991-2000 loodi väga piiratud hulgal elamuid, kusjuures suur osa neist rajati Lasnamäele Pirita-Kose poolsesse serva. Ehkki vahemaa kesklinnaga on suur, annab eramajade ja metsatukkade lähedus hinnalisa, suurimat rolli mängib aga viimaste paneelmajade värskus võrreldes 70-ndatel või 80-ndatel ehitatud majadega. Hilisemad Lasnamäe mikrorajoonid olid projekteeritud ka märksa elanikesõbralikemaks ning puudust ei ole mänguväljakutest ega haljasaladest.
2001-2010 ehitatud korteritest rajati enamus kinnisvarabuumi eel või ajal. Mõni tegi hästi, mõni halvemini, kuid visuaalselt ehitati need majad siiski uue ajastu standardite kohaselt ning ka nende amortisatsioonitase on keskmisest madalam. Lisaks välisele esteetikale ajab hinna kõrgeks ka asjaolu, et 10-15 aastat vanas korteris on palju sisustust veel kasutuskõlblik ning sellest tulenevalt on võimalik täielikult möbleeritud korteri eest ka väärikat tasu küsida.
2011-2016. Siin polegi midagi ülearu kommenteerida. Nagu uhiuus auto maksab pruugitust rohkem, maksab rohkem ka uus korter, ükskõik, kas see asub Koplis, Mustamäel või Kesklinnas. Üks märksõna siiski – tänased uued majad on muutunud oluliselt energiasäästlikumaks ning kõrvalkulude alanemise nimel on ostjad valmis pinna enda eest rohkem maksma.
Tallinnas, Tartus ja nende lähivaldades on kinnisvara hind jõudnud tagasi buumiaegsele tasemele. Mujal Eestis pole lootustki buumi ajal ostetud kinnisvara eest kunagi makstud hinda tagasi saada. Sunnismaisus süvendab ääremaastumist ja takistab ettevõtluse arengut.
Sass ja Triin (täpsed nimed toimetusele teada – T. J.) on Pärnust pärit. Pärnus nad ka töötasid, kuid 2005. aasta lõpus, kui majandus mühinal kasvas ja paarile sündis laps, tundus hea mõte kolida Pärnu lähedale väiksemasse kohta. Mõeldud-tehtud. Nad leidsid Pärnust paarikümne kilomeetri kaugusel ühes väiksemas asulas kaheksa korteriga ja suure vana viljapuuaiaga kortermaja. Korteris on kolm tuba, kolmemeetrised kõrged laed, maja ümber suur piiratud hoov viljapuudega. „Algul küsiti korterist ikka üle 600 000 krooni, lõpuks saime veidi üle poole miljoni krooni eest kätte, aga remonti panime ka vast oma 150 000 krooni sisse,” meenutas Sass.
Pank andis laenu, ost ja remont said teoks. Siis tuli masu. Sass kaotas töö, mõnda aega maksis Triin laenu üksi. Aeg läks siiski paremaks, Sass leidis uue töö. Aga nüüd, kümmekond aastat hiljem, oleks vaja ära kolida. Sassi erialal on kõik paremad pakkumised Tallinnas. Triinu erialal on tööd igal pool, aga teda pahandab, et ta saab oma erialal kuni kolmandiku vähem palka, kui teeniks Tallinnas või Tartus. Pere tahab kolida, aga ei saa, sest praktiliselt pool – veidi üle 20 000 euro – on korterilaenust veel maksta. Sassi ja Triinu korter on müügis olnud alates möödunud aasta suvest. Alguses küsisid nad 40 000 eurot. Nüüdseks on hind kukkunud juba alla 30 000 euro. Nad on väsinud ja pettunud. „Kardame, et kui ka reaalne ostja tuleks, ei julgeks me enam müüa, kuna meil ei jääks enam Tallinnasse või Tartusse kolimiseks isegi uue korteri sissemaksuraha üle. Praegu püüame lihtsalt raha laenu kõrvalt sissemaksuks juurde koguda,” ütles Sass. „Enam ma ei hakka ennast isegi närvi ajama töökuulutuste vaatamisega,” täiendas Triin.
Kinnisvarauudistes on viimasel ajal juttu olnud hindade buumiaegsele tasemele jõudmisest, kuid need puudutavad ainult osa Eestit. Eesti Päevaleht võttis ette maa-ameti Eesti kinnisvaratehingute statistika. Võrdlesime kinnisvara hindasid buumi tippaastal (2006. aasta kolmandast kvartalist kuni 2007. aasta kolmanda kvartali lõpuni) ja samade linnade-valdade tehinguhindasid möödunud aasta septembrist tänavu septembrini. Statistika tõi mustvalgel esile, et Eesti on järsult Tallinna ja Tartu poole kaldu vajunud ja ääremaa, kus enam elada ei taheta, algab juba suurtest keskustest 50 kilomeetri kauguselt.
Osta ei taha keegi
Tallinnas, Tartus ja mõnes nende lähivallas on hinnad praegu ligikaudu samal tasemel mis kümmekond aastat tagasigi. Kuid näiteks Võrus maksab korteri ruutmeeter 42% vähem kui buumiajal. Praegu valitseks justkui ostjaturg, kuid ometi on ostjaid viiendiku võrra vähem kui buumiajal. Paldiskis on olukord veel nukram. Buumiajal müüdi seal aastas üle kahesaja korteri. Nüüd on hind 50% madalam, kuid ostjaid on samuti poole vähem. Tõsi – on ka vastupidiseid näiteid. Ka Rae vallas on tehinguid vähem, ent hinnad buumiaegsest isegi mõne protsendi kõrgemad. Ka Tallinnas tehakse tehinguid buumiajaga võrreldes vähem, ent hinnad on taastunud buumi tasemele.
Võrdlustabeli puhul tuleb muidugi arvestada, et väiksemates kohtades, kus tehinguid on aasta jooksul alla saja, moonutab iga suurem ja kallim tehing (või vastupidi – mõni üliodav) keskmist hinda. Teisalt on oluline, et kuna maa-amet koondab samasse statistikasse nii korterid kui ka majad ega erista, kas müüdud objekt oli 70-ruutmeetrine korter või väike eramaja, siis moonutab seegi keskmist ruutmeetrihinda.
Suuremat üldistust see siiski ei muuda: aastast aastasse jätkub inimeste Tallinnasse ja Tartusse koondumine ning see muidugi tõstab nende piirkondade kinnisvara hinda. Keskustest kaugemal pole inimestele tööd ja seegi mõjutab korterite hindu – kui pole nõudlust, ei saa ka kaupa kallilt müüa. Küsimus on: mida tähendab see ühiskonnale ja mis saab edasi?
„Väikelinnades on kriisieelne taastumine olnud oluliselt aeglasem ja elanike arv kogu aeg kahaneb. Seega tekib vaba elamufondi kogu aeg juurde. Drastilisim näide on Kohtla-Järve, mis on 2000. aastast saati kaotanud 12 000 elanikku. Vaba elamufondi on seal nii palju, et inimesed annavad seda tasuta käest,” ütles Pindi Kinnisvara partner Peep Sooman. Ka teised Eesti Päevalehte nõustanud kinnisvaraeksperdid näevad sama mustrit. Põhimure on, et väikestes kohtades ei ole tööd. Ettevõtlus aga ei saa jalgu alla, sest kui tegu on kohaliku haardega äriplaaniga, siis ei jagu sellele klientuuri. Suure plaani puhul võib jälle kinnisvara takistuseks saada. „Elukondliku kinnisvaraga ei olegi võib-olla mure nii suur kui ettevõtluseks mõelduga. Kuna maapiirkondades on kinnisvara odav, siis on raske selle tagatisel pangast ettevõtluse alustamiseks laenu saada. Olen kuulnud, et isegi PRIA projektide puhul on omaosaluse rahastamine selle taha jäänud,” andis mõttekoja Praxis majandusprogrammi juht Katrin Pihor probleemile laiema mõõtme.
Seega on tung Tallinna ja Tartu poole. Neis linnades kinnisvara hind tõuseb ja need, kelle rahakott ei luba endale linna kodu osta või kellel pole selleks soovi, jäävad lähivaldadesse. Saku, Saue, Tabasalu, Keila ja ka Maardu on atraktiivsed. Tallinna töökohtade lähedale kolinud inimeste elupaigad jaotuvad kiirtena mööda põhimaanteid. Kauguse taluvuspiiri paneb paika ühissõidukiühendus ja kütuse hind: kui igakuine töölkäimine maksab nii palju, et selle eest saaks tasuda juba tunduva osa laenumaksest linnalähedasse majja korterit ostes, siis pakitakse asjad ja kolitakse linna poole.
Taluvuspiir on poolsada kilomeetrit
„Sõltuvalt maanteest on see taluvuspiir 30–50 kilomeetri juures. Näiteks mööda Viljandi maanteed iga päev 50 kilomeetrit tööle sõita pole nii mugav kui mööda Tartu maanteed. Seda näitavad ka kinnisvara hinnad – Kose on Tallinnast 40 kilomeetri kaugusel ja see on veel populaarne,” tõi Sooman näite. 50 kilomeetrit on eestlase sissetuleku juures viimane piir: autoga sõites tähendab see, et üksnes kütusele kulub kuni 140 eurot kuus.
Mis saab edasi? Peep Sooman prognoosib, et muudatusi pole näha: jätkub maalt suurtesse linnadesse ja linna lähedale kolimine. Maapiirkondade ja väikelinnade kortermajade kinnisvara ei lähe enam kunagi võrreldes Tallinna või Tartuga rohkem hinda. See-eest võidab hinnas suurte tõmbekeskuste ümbrus: seal ollakse töökohtadele ja teenustele lähedal, aga elukohta osta on soodsam kui päris keskuses. Linnalähedastele vabadele maatükkidele kinnisvaraarenduste loomine jätkub.
„Ma usun, et Tallinna tõmbetuules olevates asulates ja külades kasvab nõudlus pidevalt,” ütles Sooman. „Kinnisvaraturg on nagu tiik. Kui viskad tiigi keskele kivi, on epitsentris kõva lainetus, aga võid kindel olla, et lainetus jõuab ka kallasteni välja ja ka Tallinn aina laieneb. Kriiside vastu pole muidugi keegi kaitstud, aga üldine suundumus on see, et maapiirkonnad hääbuvad,” ütles Sooman.
Kiili alevisse ehitatakse viis uut kolmekorruselist kortermaja, mis hakkavad elektrienergiat saama katusele paigaldatud päikesepaneelidest.
Kiili Päikesekodud nime kandvat projekti veab arendajana Espak Ehitustööd OÜ ning müügi eest hoolitseb Pindi Kinnisvara OÜ. Juba järgmise aasta suvel valmib kaks esimest kolmekorruselist kortermaja, mõlemas 11 korterit.
Korterite müügiga tegeleva Pindi Kinnisvara OÜ müügipartner Peep Sooman ütles, et korterid tulevad enamuses kahe- või neljatoalised.
“Mõte on korterid noortele peredele – nendele, kelle veel pole väiksemat peret, ja neile, kel on juba lapsed,” ütles ta. “Mõeldud on nendele, kellel ei hakka hammas peale eramute hindadele, sest korterite hinnad on mõistlikud.” Hinnavahemik jääb neljatoalistel 120 000-125 000 euro juurde, kahetoalistel 75 000 euro kanti. Pindala on neljatoalistel korteritel 80-85 ruutmeetrit.
Huvi on suur
Soomani sõnul on huvi uute kortermajade vastu olnud suur, kuigi müügitegevusega on Pindi Kinnisvara tegelenud vähem kui kaks kuud ning majadel pole seinugi püsti. Praeguseks on broneeritud juba kümmekond korterit ehk põhimõtteliselt pooled esimesest kahest majast, mis ehitatakse. Ülejäänud kolm maja ehitatakse järgmises etapis. Broneerijaid on nii Kiilist kui Tallinnast.
Soomani sõnul tulevad päikesepaneelid majade katustele ning sealt saadava energiaga hakatakse soojendama ka olmevett.
Toob uusi elanikke
Maja energiaklassiks on B, mis on tema sõnul igati eeskujulik. Renoveeritavad vanad majad näiteks selle energiaklassini ei küündi. Korteritel on rõdud ja terrassid ning kolmekorruselistes majades hakkab sõitma ka lift.
Kiili vallavanem Aimur Liiva sõnul on Kiili alevisse viimase 10-15 aasta jooksul kerkinud arvukalt eramaju ja ka paarismaju, aga uusi korterelamuid ei ole ehitatud kolhoosiaja lõpust.
“Kui vallast üldisemalt rääkida, siis seda pole toimunud ka Luige alevikus, ning ainus koht, kus seni kaasaegseid korter- ja ridamaju leida võis, oli Kangru alevik. Kõik see kokku on loonud olukorra, kus ca 80% kõikidest meie elanikest elabki eramajades,” ütles vallavanem. “Kiili alevis toimuv arendus seda pilti mõnevõrra muudab ja lisab uusi vallakodanikke.”
Harju Elu, 28.10.2016
Pindi kinnisvara suurkliendi osakonna juht Peep Sooman ütles Trigon Capitali juhi Joakim Heleniuse jutu peale, et kesklinna korteriturul on aktiivsed soomlastest ostjad, et keskmist soomlast siin turul toimetamas ei ole.
„Paar Soome fondi, kes rahastavad end Soomes võlakirju välja lastes, on ostnud Tallinna kesklinnas paarsada korterit välja üürimiseks,“ ütles ta.
Eelistatud on korras ja pigem odavamad korterid, mida saab kohe välja üürida, rääkis ta. Kesklinna üürikorteri tootluskäärid jäävad 4-8 protsendi kanti.
Mujal Eestis, näiteks Pärnus ja Saaremaal, on soomlased pigem kinnisvara müümas.
Samal ajal kui väikesed korterid kaovad Rakveres nagu soojad saiad, on maakonnas omajagu vägagi põnevaid hooneid, millele on paraku keerulisem ostjat leida.
Kinnisvarabüroo Uus Maa maakleri Margus Punase sõnul on ärikinnisvara müügipakkumisi Lääne-Virumaal vähe ja tehinguid tehakse samuti vähe.
“Kui üldse müügi puhul huvist rääkida, siis kesklinna väiksemad äripinnad oleks need, mis ilmselt leiaks ostjaid,” rääkis Margus Punane. Äripindu ei kiputa naljalt ostma, pigem soovitakse neid üürida. Üüriturul on pakkumisi ja ka tehinguid hulga rohkem kui ostu-müügi vallas. Nõudlus üüripindade järele ja pakkumine on Rakveres üsna seinast seina.
“Siin on ka tehinguid väga erinevaid. Küll üüritakse väiksemaid kontoripindu hinnavahemikus 3–10 eurot ruutmeeter olenevalt asukohast ja suuremaid lao-, tootmis-, kaubanduspindu äärelinnas, kus hind jääb vahemikku 2–4 eurot ruutmeeter,” rääkis Margus Punane.
Rakverest väljas on pilt veelgi nukram. “Aktiivsest turust rääkida ei saa. Pigem ollakse kimpus vanade ärihoonete ja lautadega, mis ei leia kasutust,” sõnas Margus Punane.
Peep Sooman Pindi kinnisvarast sõnas, et eelkõige saab Lääne-Virumaa ärikinnisvara puhul rääkida Rakverest ning ka siis pigem üüriturust. Ostu-müügitehinguid tehakse aastas keskmiselt paar tükki.
Kõige paremini lähevad kaubaks Keskväljaku ümber asuvad hooned ning pinnad suurtes kaubanduskeskustes. “Keskväljak toimib lihtsalt ühtse tervikuna: seal on Targa Maja konverentsikeskus, kuhu saab külalisi kutsuda, seal on büroohooned, seal saab süüa,” loetles Peep Sooman paiga plusse.
Ettevõte, kes seal tegutseb, on vaieldamatult kohal ja nähtav – see korvab krõbedama üürihinna.
“Nii kui lähed Keskväljakult 200 meetrit kõrvaltänavasse, objekti moraalne väärtus kohe langeb,” ütles Peep Sooman.
Tema sõnul on Rakveres tõesti ühte tüüpi äripindade defitsiit: puudus on heas korras ning suure aknafrondiga esimese korruse ruumidest. Selliseid vajavad näiteks nii kinnisvarabürood kui ka toitlustajad. “Nii kui need turule tulevad, on need ka kohe läinud,” lausus Peep Sooman.
Kui kellelgi on vaba raha ja hea idee, siis on praegu sobilik aeg soetada omale tõeliselt värvika ajalooga objekte. Nii pakutakse Kadrinas müüa hoonet, mis vajab küll kõpitsemist, kuid see-eest asub ligi 3000ruutmeetrine krunt peaaegu Loobu jõe kaldal. Ning hind on samuti hea – napilt 45 000 eurot. Tegu on eestiaegse ehitisega: 1919. aastal avas seal uksed tärklise- ja siirupivabrik.
Uuemast ajast on pärit Tamsalus asuv pagaritöökoja hoone, kus on olemas külmkambrid ja spetsiaalsed ruumid. Raudtee lähedal asuv 60 000 eurot maksev kompleks vajab tõenäoliselt omajagu kohendamist.
Näpi lähedal Aluvere külas müüb puitmööblit valmistav ettevõte 560 000 euroga töötavat saeveskit. Ostja saab enda kätte saeveski ühes masinatega ja boonusena kõik kliendid. Omaniku sõnul on müügi põhjuseks pensionile minek.
“Aga enne ei lähe ma kuhugi, kui see müüdud pole,” ütles Erik Mägi. Tema sõnul on tegu ettevõttega, mis ka tõepoolest kasumit toodab ning millel kliente jätkub. Nii on Aluverest pärit mööbel läinud Nukuteatrisse ning Hollandi ja Taani elamistesse.
Kuigi Lääne-Virumaa looduse ilu meelitab siiakanti üksjagu loodusturiste ning eksootikat otsivaid välismaalasi, on toitlustusasutustel väikestes kohtades üsna keeruline püsima jääda.
Kinnisvaraportaalis oli eelmise nädala seisuga müügis tosinkond kõrtsi-restorani. Näiteks Liiva kõrtsist-puhkekeskusest soovib omanik saada veidi alla 300 000 euro. Kadrinas pakutakse kohvikut-kauplust. Veerand miljoniga saab kätte Rutja puhkekeskuse. Mitu söögikohta on müügis Võsul.
Ajalooga hooned
Ärikinnisvara sildi all pakutakse Lääne-Virumaal palju huvitavaid, väärika ajalooga hooneid. Üks kauneimaid on näiteks Liigvalla mõis Rakke vallas, mis on peale korralikku renoveerimist võimalik võtta kasutuse majutusasutuse ja restoranina.
Et tegu on 18. sajandist pärineva imeilusa barokkhoonega, tuleb ostjal olla valmis selleks, et renoveerimistööde iga samm ka muinsuskaitsega kooskõlastada. Mõisa eest küsitakse pool miljonit eurot.
Roelas müüakse 30 000 euroga endist viinakööki, mis uuemal ajal kogunud kuulsust Särtsu baarina.
Pisike nelinurkne kivist hoone on hästi hoitud ning müüja ütleb, et meetripaksuste kiviseinte puhul on hea see, et “nii kui suitsu ette paned, on tuba soe”.
Saun, vana veski ja kinnimaja
Ka Rakveres on müügil mitu põnevat objekti. Näiteks saab 225 000 euroga kätte raudtee ääres asuva vana õli-kütusepargi.
Ärikinnisvara nime all saab kätte Rakvere kesklinnas asuva laguneva veski. 1820. aastal valminud hoone ostja peab arvestama muinuskaitse eritingimusega ja välja käima 39 000 eurot. Kinnisvaramaakler Nele Aarti sõnul on võimalik praeguse kooskõlastatud projekti järgi teha Võidu tänava poole veskiga sobiv ühekorruseline hoone.
“Tõenäoliselt sobiks sinna kõige paremini väike käsitööpood,” ütles Nele Aart ja avaldas lootust, et keegi tuleb ja teeb sinna midagi vahvat. Suvel pandi kuulutus üles, aga senimaani pole veski vastu huvi tuntud.
Tallinna tänava lähedal saab soetada võimsa arhitektuuriga endise klubi – avaliku sauna, samuti 19 toaga hotellikompleksi ja remonditöökoja. Nii klubi kui ka hotell on müügis 199 000 euroga.
Ekstreemsusi otsival arendajal on põhjust vaadata Rakvere kesklinna poole, kus ootavad kortermajadeks muutmist endised politseihooned. Pargi kõrval asuvad vanad majad saab kätte üsnagi soodsalt – 350 000 euroga –, kuid tõenäoliselt peab arvestama päris suure väljaminekuga, et need korda teha.
Maakleri sõnul on majad müügis olnud alles paar kuud ja ostjat pole sellisele suurele objektile kerge leida. Kel aga vaba raha, võib neisse teha lausa 21 korterit.
Sellekohane projekt on maakleri sõnul praegu koostamisel. Arvestades Rakvere korteripuudust, oleks tegu investeeringuga tulevikku. Boonusena tulevad kaasa keldris asuvad vangikongid, kus on alles omajagu originaaldetaile.
Müügis on mitu farmi
Madalad põllumajandustoodangu hinnad ja seakatk on tekitanud olukorra, kus müügis on päris mitu farmikompleksi.
Väike-Maarja vallas müüakse 330 000 euroga Kiltsi sigalat, Tapa vallas pakutakse Jäneda hobukasvanduse kinnistut 65 000 euro eest. Roelas müüakse aga endist tibulat 56 000 euroga.
Kui Ebaveres tuleb maksta korraliku suure lüpsifarmi eest 590 000 eurot, siis Väike-Maarjas Müürikul saab endise noorkarjalauda hoone kätte 30 000 euroga. Kadrina vallas peab ostja endise Kadapiku seafarmi eest välja käima 140 000 eurot.
« Eelmine lehekülg — Järgmine lehekülg »